Urmo Soonvald, DELFI peatoimetaja, räägib teemal “Lugejad ja turundajad sisu loomas – kas ja millal algab konflikt?”
Mis on veebilehe sisu?
Mis on väljaande ametlik sisu? Toimetaja valik – tekstid, videod, kujundus, mis loovad atmosfääri ja oma kriteeriumitest sõltuvalt loovad näo kogu kanalile. Kui kriteeriumid ei ole arusaadavad või nende vastu eksitakse, mõjutab see ka kanali üldist olemust.
Kust saab Delfi sisu?
Delfi saab oma sisu toimetajate käest – neid on majas 34, vastupidiselt levinud müüdile, et Delfi toimetus koosneb kahest toimekast tegelasest: lugude varastaja ja lugude kommenteerija.
Niisiis, Delfi sisu tuleb toimetajatelt ja toimetajad on need, kes annavad kanalile näo – sisu kogumiseks võlunippe pole, ainus lahendus on loomingulisus ja oma allikad. Samuti annavad oma panuse PR-rahvas, turundajade ja paljud teised, kes saadavad teele tuhandeid teateid nädalas.
Suurimaks eeliseks on Delfil aga kommentaarium – sadu vihjeid, ideesid, põnevaid suundasid, mis on abiks ka veebikeskkonnale sisu loomisel.
Küsimusele, kas sellest piisab, saab vastata vaid eitavalt. Probleemiks pole mitte niivõrd info liikumine, kuivõrd väärtusliku sisu osakaal selles – mida rohkem infot, seda rohkem olulist teavet. Mida rohkem infot, seda suurem on müra. Niisiis tuleb otsima asuda tasakaalu ja panustada sellele, et meediakanalitesse saadetav info oleks adekvaatne, kasutatav, mõistlik, sisukas jne. See, et klient tahab, ei ole piisav argument – oluline on jagada mõtestatud sisu, sest see on ainus võimalus loota, et see ka avaldamiseni jõuab.
Delfi uus, 2010 avatud projekt Rahva Hääl aitab lõhkuda barjääre avalikkuse, ühiskonna, meedia ja kodanike vahel – testitud on seda pooleteiskümne kuu jagu ja hetkel on see ennast õigustanud. Õige hoo peaks RH sisse saama maikuus, eelistatud on väärikate autorite arvamuslood ja fotod ning videod sündmustest, kuhu Delfi enda reporterid ei jõua. Samuti on fookus lugudel, mida mujal ei ole: uus ja uudne on oluline.
Kas PR ja turundus on toimetuste abi või häda?
Suhtumine on väga vastandlik – üheltpoolt on tegu vajaliku abiga, teisalt tüütu segajaga, mis justkui kommertslikkusega tõelist ajakirjandust ära süüa üritab. Probleem näib pigem olevat selles mahus ja vormis: PR-inimesi on vaja, PR-mõju on aastatega kasvanud, ent labidameetod peaks (ja on juba) asenduma ajudega ning PR-surve peaks olema nähtamatum.
Hoolimata koostööst on konflikt siiski kogu aeg õhus – kärsitused, lubadused vastuteenetele, ajakirjaniku ja PR-inimese nägemuse erinevus ilmuvast artiklist, PR inimene esindab klienti ja on subjektiivne; toimetaja püüab sageli objektiivsuse nimel piire vastupidises suunas nihutada jne.Samuti esineb puhtinimlikku kadedust – miks ilmub konkureeriva PR-tegelase lugu, kui sinu turundusteave jääb avaldamata jne?
Mis meediat huvitab?
Info peab olema originaalne – “teistel seda ei ole” on argument. Toimetustele meeldib olla eelistatud ja eelistamise süsteemsus, samuti kiirus, millega infot edastatkse ja selle ilmumise tulemuslikkus: kas see läks ka lugejale korda. Agressiivse meediaga ei tasu olla agressiivne: lähenege mõistlikult, suunatult. Meedia vajab sind, tee end neile vajalikuks.
Olge huvitavad ja leppige sellega, et konfliktid jäävad!
/ettekande slaidid jõuavad internetti juhul, kui esineja annab selleks seminarijärgselt loa/
