(Pilt Scobleizer)

Eelmisel kevadel toimunud Pärnu Turunduskonverents oli üks esimesi üritusi, kus kasutati teadlikult Twitter’it osalejatevaheliseks suhtluseks. Peale seda muutus see praktika järjest tavalisemaks ja järjest enam hakkab olukord Eestis sarnanema USA konverentsidele, kus enamik inimesi mitte ei vaata esinejat, vaid on keskendunud oma läpakale või iPhone’le. (Loomulikult ei kehti see kõigi konverentside kohta – pean silmas peamiselt turundus-, tehnika-, ettevõtlusvaldkondade omi).

Kindlasti tekitab ülalkirjeldatud olukord, kus enamus vaatavad oma ekraane, paljudes vastakaid seisukohti. Selles blogipostis toongi mõned vastu- ja pooltargumendid Twitter’i kasutamisele konverentsidel. Kuid kõigepealt selgitaks lähemalt, mida Twitter’i kasutamine konverentsidel endast täpsemalt kujutab.

Twitter ja konverentsid

Tõenäoliselt teavad enamus, et Twitter on mikroblogimise platvorm, kus iga sissekande pikkus on piiratud 140 tähemärgiga ja mille sisu on kõigile internetis nähtav. Twitter’i kasutamise konverentside ajal teeb võimalikuks hashtag, mis on üks kindel sõna koos eelnevate trellidega (#), mida kõik konverentsil olevad inimesed oma sissekannetes kasutavad. Hashtag pannakse paika kas konverentsi korraldaja poolt või mõeldakse inimeste endi poolt välja. Näiteks Pärnu Turunduskonverentsi hashtag on #konverentsid, Altexi e!Meedia konverentsi oma oli #emeedia, TEDxTallinnal oli #tedxtallinn jne.

Et jälgida, mida samal konverentsil olevad inimesed räägivad peab kasutama Twitter’i otsingut või otsingut oma Twitter’i kliendis (nt Tweetdeck). Näiteks otsides Pärnu Turunduskonverentsi hashtag‘i Twitter’is leiab juba sissekandeid eesoleva konverentsi kohta.

Sisuliselt tekitab Twitter’i konverentsile metatasandi – uue kanali, kus osalejad saavad omavahel suhelda samal ajal, kui nad esinejat kuulavad.

Vastu

Peamine vastuargument Twitter’i kasutamisele konverentsi ajal on see, et see hajutab inimeste tähelepanu. Tundub see ju loogilisena, kui selle asemel, et rahus esinejat kuulata, kirjutavad ja loevad konverentsil osalejad hoopis midagi oma arvutist või iPhone’ist. Osadel konverentsidel kuvatakse Twitter’i jutt seinale, mis võib inimeste tähelepanu veelgi rohkem hajutada. Lisaks kui konverentsist kirjutavad Twitter’is ainult paar inimest, võib tekkida olukord, kus jutt on väga ühekülgne.

Poolt

Peamine pooltargument on aga see, et tähelepanu hajumise asemel Twitter’i kasutamine konverentsi ajal pigem paneb osalejad rohkem ettekandesse süvenema, sest Twitter’is dialoogi pidamiseks ja küsimuste esitamiseks peab esinejat väga tähelepanelikult kuulama. Miks muidu soovitatakse noortele koolis niisama tunnis istumise asemel märkmeid teha ja küsimusi küsida. Twitter on selle digitaalne analoog – inimesed kirjutavad sinna esinejat kuulates tekkinud mõtted, küsimused jne. Ma olen märganud, et kui konverentsil esineja väga hea point‘i välja toob, siis hakkavad paljud kohe arvutite taga klõbistama, et teistele ka seda mõtet jagada.

Lisaks võimaldab Twitter osalejatel näiteid tuua, küsimusi küsida ja ka kohe nendele vastus saada, kas teiste osalejate või esineja käest. Väga huvitav on see, et Twitter võimaldab konverentsil kaasa rääkida ka inimestel, keda pole konverentsil füüsiliselt kohal. Näiteks e!Meedia konverentsil rääkisid Twitter’is kaasa ka Kaupo Kalda ja Peep Laja, vaatamata sellele, et neid endid polnud kohal.

Kuid siiski on põhiline see, et Twitter teeb võimalikuks arutelu tekkimise osalejate (ja ka konverentsil mitte osalevate nimeste) vahel luues algeslt lihtsalt ühesuunalisest ettekandes palju väärtuslikuma, intrigeerivama ja põhjalikuma elamuse.

Mida esineja peaks tegema ?

Esinejal on tänu Twitter’ile võimalus saada reaalajas tagasisidet oma esinemise kohta. USA’s teevad mõned tundub blogijad oma ettekande ajal “Twitter’i pausi”, et lugeda üle, mida inimesed on siiani nende ettekande ajal rääkinud, mis küsimusi küsinud jne. Sellele vastavalt muudavad nad siis oma ettekannet.

Mina usun, et Twitter’i kasutamisest tulev positiivne efekt on oluliselt suurem kui tähelepanu hajumisest tulenev negatiivne efekt. Fakt on see, et kui ettekanne on igav, siis inimesed tegelevad niikuinii oma asjadega – vaatavad emaili, surfavad niisama, saadavad sõnumeid jne.

Kuidas sulle tundub, kas Twitter’i kasutamine konverentside ajal hajutab inimeste tähelepanu või hoopis paneb inimesed ettekandesse rohkem süvenema ?

Külalisautorist: Silver Hage on tehnoloogiahuviline, üliõpilane, ettevõtja, sotsiaalmeedia fanaatik ja Jaapani fänn. Silver peab ka blogi, kus kirjutab tehnoloogiast, turundusest ja sotsiaalmeediast

: Jaga teistega

Peale paarikümne müüjakandidaadi intervjueerimist jäi mulle mulje, et paljud Eesti kaubanduse ettevõtetest on võtnud tööle poodide juhatajad, kelle tööaeg on E-R 9-17. Samas on aga kaubanduskeskuste poed tihti lahti õhtul üheksani ja sama ka nädalavahetustel.

Kuigi kõik teavad, et enamus müüki toimub peale töisel ajal ja nädalavahetustel, siis miks ei ole poodide juhatajad just sellel ajal tööl? Tööaja planeerimisel ütleb ju talupoja mõistus, et mida suurem potentsiaal ja tihedam võimalike ostjate külastamine, seda profimad müüjad peaksid olema tööl. Ja kes veel peaks olema oma professionaalsusega eeskujuks kui mitte juhataja?

Jack Mitchell oma tunnustatud raamatus „Kallista oma klienti“ on isegi nimetanud laupäeva The Game Day, kus kõik töötajad ja mitte ainult müüjad peavad keskenduma klientide teenindamisele. Kogu eelnev nädal on nagu treening sel laupäevasel võistlusel võidu võtmiseks. Me aga ei kujuta ette, et nädala tähtsaima võistluse ajal on treeneril vaba päev.

Kuna minu intervjueeritavad olid valdavalt nendest kauplustest, mis tänaseks on oma töö lõpetanud, siis ehk oleks selle nüansi jälgimine nende poodide eluiga pikendanud?

Allikas: www.turundusproff.ee/blog

: Jaga teistega

Olin rõõmsalt üllatunud saades ühelt oma lemmiksaidilt üleskutse ühineda nende fänniprogrammiga. Iga ostu eest, mille nad saavad minu lehekülje kaudu pakuvad nad 20% tasu. Näiteks Skype annab 25% müügist, kui saadad oma kodulehe kaudu neile ostjaid.

Kui näiteks 1996 aastal Amazon oma fänniprogrammiga alustas, siis arvati, et see võikski olla internetireklaami üks põhilisi mudeleid. Praeguseks on Amazonil oma programmis üle 500 000 liikme.

www.100best-affiliate-programs.com pakub kõige populaarsemateks fänniprogrammide turgudeks reisid, veebimajutuse, kasiinod, krediitkaardid, tutvumisteenused, tervise, muusika, e-raamatu jms valdkonnad.

Mulle tundub, et kui jälgida klassikalist loogikat, siis võiksid sellisest turunduse lähenemistest kas siis online või offline võita kõik valdkonnad, kus on toote või teenuse valikul on oluline kellegi soovitus. Niisiis täienduseks eelnevalt mainitud valdkondadele julgeksin lisada restoranid, konsultandid, moetooted, tehnika, mille ostul on soovitusel väga tugev roll.

Kuna tasumine toimub vaid reaalsete tehingute eest, siis on nii võimalik leida kõige efektiivsemad koostöökohad ilma riskita lihtsalt bännerile klikkimise eest raha kulutada müüki saamata.

Allikas: www.turundusproff.ee/blog

: Jaga teistega

2009.aasta märksõnaks majanduses peetakse üsna konsensuslikult efektiivsust. 2010.aasta on alanud ning on paras aeg mõtiskleda 2010.aasta tõenäoliste jõujoonte üle. Nii mõnedki pakuvad ka 2010.aasta kujundajaks efektiivsust, aga on ka neid, kes pakuvad märksõnaks asjade teistmoodi tegemist. Paraku ei ole neil teistel valdavalt aimu, kuidas asju teistmoodi teha. Ning seetõttu on need teised oma praktilises tegevuses äravahetamiseni sarnased nendega, kes näevad 2010.aasta kujundajana jätkuvalt efektiivsust. Ja see asjaolu teeb mind põhjusega murelikuks, sest tundub, et taaskord on meid alt vedamas kujutlusvõime. Kujutlusvõime puudumine põhjustab paraku aga kõige tõsisemaid tagajärgi. Vahest üks kuulsamaid kujutlusvõime puudumise tagajärgi on 9/11 nime all tuntuks saanud rünnak kaksiktornidele. Uurimiskomisjoni raport nimetab nimelt just failure of imagination’it 9/11 rünnaku võimalikuks saamise peamise põhjusena.

Mis siis aga ikkagi teha, et me aasta lõpus ei peaks noruspäi tõdema, et ka 2010.aastat kujundas peamiselt ikkagi efektiivsus. Kes nüüd küsib, et mis sellel efektiivsusel siis häda on, sellele vastan teemasse pikemalt laskumata, et efektiivsus (ingl. k. „efficiency“) on hea tööriist majanduse jooksutamiseks normaaltingimustes. Aga majandusele uue hingamise andmise tööriistaks ta ei sobi, sest sama asja lihtsalt odavamalt tegemine ei muuda sisuliselt midagi.

Et mu vastus esitatud küsimusele ei jääks abstraktsele tasemele, võtan järgnevalt vaatluse alla 2010.aasta internetireklaaminduses ehk siis valdkonnas, mida tõesti tunnen. Internetireklaamindus on suurepärane näide veel ka seetõttu, et siin möllas efektiivsuse diktaat terve 2009.aasta ning paistab, et lõviosa tegutsejaid on minemas sama meelestatusega vastu ka 2010.aastale. Maakeeli öeldes, tegutsetakse hinnatasemel, mis on kohati isegi alla omahinna (sellest on põgusalt kirjutanud ka Jüri Kaljundi oma blogis), ette vaadatakse vaid kuu või paar, kärbitakse kõikjalt ja kõike, kasumiootust sisuliselt ei ole, püütakse lihtsalt ellu jääda. On vaid lootus, et nälg teeb nutikaks.

Enamus eestlastele on teada, kust pärineb ja mida tähendab ütlus – kord Vestmann peal ja Piibeleht all, siis jälle Piibeleht peal ja Vestmann all. Internetireklaaminduses on Piibeleheks olnud reklaamitellija ja Vestmanniks reklaampindade omanik. Kuni 2008.aastani oli Eestis reklaampindade omanik selgelt peal, dikteerides kõiki olulisi turu arenguid. MASU toel pääses aga peale reklaamitellija. Ja igati ootuspäraselt ning isegi teatud mõttes ju õigustatult nõuab ta nüüd kõikide nende aastate eest, mil ta all oli, kompensatsiooni. Selleks kompensatsiooniks on siis need samad omahinnast madalamad hinnad. Reklaampindade omanikud ei oska vastata muuga kui püüda muutuda aina efektiivsemaks ja efektiivsemaks. Aga sellel kõigel on oma hind, nagu eelpool mainisin. Paistab nagu tegemist oleks nõiaringiga. Aga tegelikult paistab see nõiaringina vaid neile, kel puudub kujutlusvõime. Need, kes suudavad näha muudki, kui vaid seda, mida silm hoomab, näevad, et kogu see Vestmanni ja Piibelehe omavaheline võitlus on ise üldse üks tõsine kõrvalekalle reaalsest pildist. Nimelt on vähemalt Eestis algusest peale sellelt pildilt puudunud veebikülastaja s.t. tegelane, kes peaks ju olema kogu selle loo peategelane. Kuidas ikka on nii kaua olnud võimalik mööda vaadata tõsiasjast, et internetireklaaminduses on jätkusuutlikud vaid lahendused, mille keskmes on veebikülastaja ehk potentsiaalne tarbija. Käsi püsti, kes arvab, et Delfi, Postimees.ee, Äripäeva Online jne valitud lahenduse keskmes on veebikülastaja. Ja käsi püsti, kes on reklaamitellijana tõepoolest rahul neis keskkondades läbiviidud kampaaniate ROI-ga? Kusjuures, ma ei ole siinkohal üksnes kriitiline nende keskkondade valitud lahenduse suhtes. Olen kriitiline ka veebikülastajate suhtes, sest ilma nende otsatu tolerantsita poleks see asi nii kaua saanud kesta.

Seega, mis võiks aasta 2010 tuua internetireklaaminduses? Veebikülastaja põhisuse kõiges ja kõikjal. 2010 võiks olla reklaamide sihitamise ehk veebikülastaja osas austuse ülesnäitamise aasta ja seda mitte mingi kampaania korras. Majanduses tuleb rääkida ikka tegude keeles. smartAD’i nimel julgen ma kinnitada, et me teeme ka 2010.aastal kõik endast sõltuva, et Vestmanni ja Piibelehe omavahelises võitluses ei jääks peategelane pildilt sootuks välja. Kusjuures, ma olen üsna kindel, et varem või hiljem tulevad meid selle eest tänama ka reklaamitellijad ning reklaampindade omanikud, sest vaata kuidas tahad, internetireklaaminduse võrrand on kolme muutujaga võrrand ning Tambovi koefitsiendi kasutamine kolmanda muutuja asemel pole jätkusuutlik lahendus.

Mis võiks tuua aasta 2010 teie ärivaldkonnas, seda öelge mulle juba teie. Kusjuures ma tõesti loodan, et need teie vastused saavad olema kujutlusvõime hea nime väärilised.

Priit Kivinurm
smartAD

p.s. Külastajapõhisusest & viisakusest internetis sai kirjutatud mõni aeg tagasi ka siin

——————————

smartAD on Eesti suurim internetireklaamivõrgustik, kuhu kuulub üle 200 veebisaidi ning mille kaudu on võimalik tabada üle 800 000 unikaalse külastaja nädalas.

: Jaga teistega

Mitmel viimasel Turundusproffi koolitusel on kuumaks diskussiooniaineks olnud „konks“ ehk sisenemistoode, mis on kliendile lihtne ja soodne kasu, millest on raske keelduda. Paljud ettevõtjad on jäänud mõtisklema selle üle, mis võiks olla nende puhul selline konks, mis paneb telefoni lakkamatult helisema või ummistab mailboxi tema tootest või teenusest huvitatud klientidest.

Minu arvates on Manpower leidnud elegantse lahenduse karjääripäevade näol, mis töötab personalivahendaja mõlema sihtgrupi, nii värvatavate kui ka värbajate jaoks:

„EKA tudengil on eelnevalt valik erialaga seonduvaid „tööpakkumisi“, milledest ta valib enda jaoks kõige huvitavama ja vastavalt sellele valmistab ette kandideerimisdokumendid ning tuleb „tööintervjuule“.
Tudengid saavad personaalselt tagasisidet personalijuhtidelt ja nõuandeid, kuidas paremini ennast tööintervjuul esitleda, millele rohkem tähelepanu pöörata (teadmised, oskused, kogemused) ja mida pigem vältida nii paberitel kui intervjuul. Osalemine tasuta!“

Mis on Sinu ettevõtte konks?

Allikas: www.turundusproff.ee/blog

: Jaga teistega

Mõnus medaliline suusaelamus Otepäält on selja taga, kuid nii mõnegi jaoks jääb kripeldama mõte: mis oleks olnud siis, kui suur osa suusatippudest siiski kohal oleks olnud? Nooruke suusatuur ja olümpiaaasta lähenevad väljakutsed on meie koduse, küll tipptasemel korraldatud võistluse, positsioneerinud mõningate kriitikute arvates lausa „külavõistluseks“. See on valus seis iga turundaja jaoks.

 
Analoogne on klassikaline Pepsi ja Coca võitluse näide, kus Pepsi oma „for the new generation“ lähenemisega positsioneerid Coca joogiks „for the old generation“. Või Riia käitudes Baltikumi metropolina positsioneeris end kui Baltimaade pealinn lükates Tallinna ja Vilniuse automaatselt teisejärgulisteks „mittepealinnadeks“.

Turundaja jaoks on see õudusunenägu. Niisuguse konkurendi poolt positsioneerimise ohvriks võib ootamatult saada igaüks. Mida sellises olukorras teha?

Minu arvates on üheks parimaks mõttelõngaks siin Al Ries ja Jack Trouti positsioneerimise teine reegel: kui sa ei saa olla esimene omas kategoorias, siis loo uus kategooria, kus Sa oled esimene.

Otepää MK etapp kui parim koht (ja aeg) koondiste katsevõistluste korraldamisel enne suurvõistlusi; Tallinn kui Läänemere disainipealinn vms.

Kindlasti aitab niisugust kiirreageerimist nõudvat olukorda vältida brändi positsioneerides sellise positsiooni otsimine, mis on nii suur, et suurem enam olla ei saa. Olgu selleks siis Eesti esimese asemel Euroopa esimene või moevaldkonna asemel loomemajandusest rääkimine või õlleturu asemel joogitööstuse rõhutamine.

Ainus konks on sellise positsiooni tõsiseltvõetavus. Kas sisu ikka kannab välja?

Allikas: www.turundusproff.ee/blog

: Jaga teistega

Kätte hakkab jõudma aeg valida välja sobiv kevadine maraton. Suurimate jooksude vahel valides jäi silma Viini maraton, kes on endale sel aastal selgeks sihiks võtnud rahvusvahelise laienemise.

Erinevate riikide jooksukogukondade kohale meelitamiseks on nad loonud programmi, mille nimeks Friendship Runner http://www.vienna-marathon.com/?url=friendship&lang=en. Friendship Runneriks saab jooksja, kes on varem Viini maratoni läbinud, oskab saksa või inglise keelt ning soovib ka sel aastal joosta. Tema ülesandeks on olla kontaktisikuks antud riigi jooksjate ja korraldajate vahel ning eelkõige aitada küsimustele vastamisel.

Friendship Runner’id ja nende profiilid on Viini maratoni kodulehel üleval nii, nagu ka nende riigist pärit sportlaste omad, kes on jooksule juba registreerinud.

Miks peaks keegi saama Friendship Runneriks? Tasuta osavõtumaks on üsna hea boonus selleks.

Minu meelest on austerlased väga hästi ära tabanud soovitajate jõu rahvusvahelises turunduses ning ma usun, et paljudes teistes valdkondades on ka sarnast lähenemist võimalik kasutada.

Allikas: www.turundusproff.ee/blog

: Jaga teistega