Briti meediatööstus: kõik eksperimenteerivad, edu valemit veel leitud pole

Huvitav lugemine, millele lisan omapoolse ennustuse.

Rupert Murdoch tuli hiljaaegu välja veel ideega hakata pakkuma kvaliteetlehte iPad’i vahendusel (seega oleks tegemist hübriidiga paberlehe sisust ja osaliselt veebilehe infokandjast), mis tapaks tema hinnangul Internetis levivad väljaanded.

Isiklikult olen aastataguses Postimehe essees ennustanud suurt tulevikku elektroonilisele ajalehele, kui see muutub hõlpsamalt loetavamaks, kergemaks ja miks ka mitte – painduvaks. Teisisõnu, lugejad on nõus maksma, kui nad saavad raha eest olulise lisaväärtuse (elektrooniline leht jõuaks hommikul kohvi kõrvale olenemata ilmast ning inimese elukohast).

iPadi tulek on kahtlemata samm sellise ajalehe suunas, mis sarnaneks struktuurilt ja sisult aga pigem tänapäevase paberlehega kui veebiajakirjandusega. Ta üksnes leviks elektrooniliselt ning sisu pakuks lisaks mitmesuguseid multimeediarakendusi.

Seega, tulevikku ennustades on oluline pidada silmas inimeste vajadusi ning paberlehtede, elektrooniliste lehtede ja veebiajakirjanduse funktsioone nende vajaduste rahuldamisel. Võidab see, kes rahuldab vajadusi kõige paremini ja kõige mõistlikuma hinnaga.

Aastal 2030 (millest on kõneldud kui võimalikust maailmalõpust paberlehtede jaoks) võiks pressi olukord välja näha järgmine:

1) Endiselt ilmuvad paberlehed (paberväljaanded) – ajakirjalaadsed publitsistikaväljaanded, mis pakuvad analüüsi, kommentaari ja areeni mõtestatud aruteluks (Habermasi kuldajastu naasmine). Nende pluss on lugemismugavus, hea arhiveeritavus (endiselt pole veel piisava turvalisusega tagatud elektroonilise materjali
pikaaegset arhiveerimist) ja kuna nende lugejaks jääb kindlasti auditooriumi eliit, on nende mõju jätkuvalt tähelepanuväärne. Neid reeglina tellitakse, kuid jääb ka üksikmüük.

2) Elektroonilised väljaanded – paberväljaannete elektrooniline versioon multimeedia lisanditega, mis võib ilmuda iga päev, samas kui ajakirjalaadsemaks muutunud paberleht ilmub üle päeva või kord nädalas. Võimalik, et need kujunevad konkurendiks ka traditsioonilisele ringhäälingu mudelile.

3) Veebiväljaanded, mis jagunevad vähemalt kolme kategooriasse:

a) (elustiili)portaalid, kus uudiste ja nn. pehmete olemuslugude tarbimine on seotud meelelahutuse ja hobidega ning on teisejärguline, suur rõhk on suhtlusel ja interaktiivsusel (tõenäoliselt tasuta),

b) personaalse uudisteagentuuri tüüpi portaalid, kus mingite süvahuvidega lugeja saab koostada oma eelistuste põhjal infolehe (nagu juba praegu nt. Meehive.com),
välistades teda mittehuvitavad teemad (tõenäoliselt tasuline),

c) elektrooniliste väljaannete veebiversioonid, mis on kohandatud lugemiseks mobiiltelefonides või pihuarvutites(tõenäoliselt osaliselt tasuline, tasuta nendele, kes tellivad põhiväljaannet).

Selle võimaliku pildi kirjeldamisel lähtusin väljaannete funktsionaalsusest lugejate jaoks ja iga keskkonna olemuslikest tugevustest. Aga tulevik võib muidugi tuua üllatusi.

“… Times Online’i lugejate arv on langenud 2,8 miljonilt 1,6 miljoni lugejani”

Kas see ei ole eksitus? Kui 2,8 mio tasuta lugejat on konverteeritud 1,6-ks tasuliseks lugejaks, siis on see ju Greatest Success Ever ja väärikas vastus põhiküsimusele!

Trendiloojaks peetakse tegelikult New York Timesi, kes 10 aastat tagasi otsustas pakkuda oma sisu veebis tasuta ja ilma igasuguste piiranguteta. Nüüd on nad teatanud, et hakkavad lugejatelt raha küsima 1. jaanuarist 2011.
Arvatakse, et seejärel suureneb ka inimeste valmisolek veebiuudste eest midagi maksta.
Seni saame ikkagi rääkida katsetustest, mis 99% on läinud aiataha. Maailma brändidest on suutnud arvestatavat lugejakäivet teha vaid kaks ärilehte FT ja WSJ.
Iseloomulik on, et ka meie siin Eestis oleme eesliinil ja kõik suuremad kirjastajad katsetavad samamoodi. Samas ei kuule rõõmuhõiskeid ei Ekspressilt, kes müüb enda lugusid 1 krooniga tükk või ka Postimehelt, kes pakub eraldi tellimust paberlehe veebilehitsejale.
Vahepeal tundus, et bännerituludega majandav uudisteveeb ei tule ots-otsaga kokku. Samas on mitmed Skandinaavia kirjastajad siin jätkuvalt edukad ja ka näiteks Delfi katab oma jooksvad kulud kenasti ära.
Kui ennustada tulevikku, siis usun, et sisu müük ei sa kunagi olema võrreldav ajalehemüügiga selle kõrgtasandil ja ka tasuta uudistel baseeruv ärimudel ei muutu kõikehõlmavaks. Üldse tundub vähe usutav, et tulevikumeedias kujuneks välja mõni valdav ärimudel. Pigem katsetamine jätkub ja turg fragmenteerub erinevateks segmentideks.

Kontrollisin andmeid – ja need on vastuolulised nagu veebistatistika puhul tavaline.

Marketing Week:
“The statistics, from ComScore, indicate that the websites of The Times and The Sunday Times dropped from 2.79 million in May 2010 to 1.61 million in July 2010.”

HitWise:
“Early figures from traffic-monitoring firm Hitwise suggested that the sites lost two-thirds of their visitors in the first week after the paywall was introduced.”

The Guardian:
“the Guardian argued that the real figure could have been as high as 90 per cent because Hitwise’s figures didn’t take into account people who visited the site only to leave immediately after being asked to pay for access beyond the homepage.”

Murdoch:
“the newspapers’ proprietor Rupert Murdoch claimed subscriber levels were “strong”.