Selles, et kliendiküsitlused on üheks edu võtmeks ning oluliseks võimaluseks klientide arvamusi ja soove teada saada, ei kahtle ilmselt keegi. Vaade läbi kliendi silmade annab arusaama , mis on neile tähtis ning mida tuleks toodetes, teeninduses või teistes protsessis parandada. Küsitlused annavad ühtlasi ka uusi ideid veelgi parema kliendikogemuse loomiseks.

Viimastel aastatel on Eestis toimunud justkui paradigmade muutus: mahukate kliendirahulolu-küsitluste kõrvale on mitmes ettevõttes ilmunud uus kirg – soovitusindeks NPS. Kiidetakse meetodi  lihtsust, arusaadavust, mugavust ning suurt firma ennustusvõimet edule. Mitmed  ettevõtted kasutavad seda  teeninduse operatiivjuhtimises ja üpris edukalt.

Proovisime ka meie. Nüüdseks oleme juba ligi aasta soovitamise küsimust regulaarselt oma klientidelt küsinud ning soovituse ja rahulolu/lojaalsuse vahelisi seoseid uurinud. Oleme mõõtnud nii kontaktipõhist ehk siis kliendikontakti järgselt kui suhtepõhist (üldiselt juhuvalimiga küsitluses) soovitusindeksit. Samuti oleme proovinud  kasutada mitmeid erinevaid küsitluskanaleid (nt. otsekontakt, telefon, veeb, sms) ning püüdnud vaadata näitaja taha: mida tegelikult soovitusindeksiga mõõdame ja missugust kliendi käitumist me sellega ennustada saame.

Kas teenindaja töö paneb klienti teenust soovitama?

Esmalt lootsime kontaktipõhise mõõtmise operatiivselt  oma teenindusprotsessiga siduda nii nagu seda mõned teenuseid müüvad ettevõttedki teinud on. Paraku pidime aga sellest plaanist loobuma, kuna  korrelatsioonanalüüs näitas, et seos klienditeenindaja tööle antud hinnangu ja soovituse tõenäosuse vahel on suhteliselt nõrk.  Samuti ei põhjendatud soovitamist või mittesoovitamist klienditeenindaja tööga. Sellest võib järeldada seda, et teenindusprotsess ei mõjuta meie teenusevaldkonnas  sedavõrd ettevõtte soovitamist, et seda saaks otseselt klienditeenindaja tööga siduda ning selle kaudu ühtlasi ka klienditeenindajatele eesmärke seada.  Mobiiliteenuste puhul  on soovitamise aluseks ikka eelkõige põhiteenuse kvaliteet – levi – ning see ei sõltu kliendikonsultandi tööst. Sellega saime aga kinnitust ka teistest küsitlustest saadud tulemusele  – levikvaliteet on siiski jätkuvalt väga oluline ning meie levi peetakse jätkuvalt ka parimaks. Operaatori vahetust plaanivad väga vähesed kliendid – üha vähem soovitakse siduda ennast lühiajaliste sooduspakkumistega  ja üha enam väärtustatakse pikaajalist partnersuhet operaatoriga.

Metoodika mõjutab tulemust

Aastatepikkune põhjalik meetodi analüüs on näidanud aga ka soovitusindeksi mõõdiku suuremat tundlikkust läbiviimise metoodika suhtes rahuloluhinnetega  võrreldes ning selle arvestamise olulisust. Aasta jooksul erineval viisil andmeid kogudes oleme näinud, et tulemusi mõjutab, kes küsib (kas ettevõte ise või sõltumatu organisatsioon ), mis kanali vahendusel küsida(nii näiteks näeme, et otsekontakti või telefoni teel vastanute hulgas on koguvalimi keskmisest enam passiivseid, sms-i teel vastajate hulgas enam soovitajaid ja veebi teel vastanute hulgas keskmisest enam mittesoovitajaid) ja kas küsida korraga ainult ühe ettevõtte kohta või paluda hinnanguid korraga mitmele konkurendile. Seega tuleb erinevatest  küsitlustest saadud tulemuste võrdlemisel ja benchmarkide seadmisel kindlasti eelnevalt uurida, kuidas andmed täpselt kogutud on ning võrrelda saab ainult ühesuguse metoodikaga kogutud tulemusi. Nagu nägime hiljuti Äripäevas avaldatud TTÜ Tallinna Kolledzi tudengite poolt läbiviidud küsitluse tulemustest , võivad soovitamisküsimuse tulemused olla mõjutatud ka kultuurist (vt. „Eestlane, virin on su teine nimi“). Eestlased ei ole väga varmad teistele ettevõtteid soovitama ning positiivse skoori sai vaid 8 ettevõtet. Meil oli meel tõdeda, et kliendid pidasid EMT-d kõige kliendisõbralikumaks mobiilioperaatoriks ning ka EMT oli ainsa mobiilioperaatorina nimetatud positiivse skoori saanud ettevõtete seas.

Seega ei ole soovitusindeks NPS niisama lihtne ja absoluutne näitaja midagi, kui seda teemasse süvenemata  arvata võib ning iga firma peab leidma endale sobiva ja õige meetodi adekvaatse tagasiside saamiseks.

Maive Suuroja
EMT analüütik

Millised on plussid, miinused ja riskid? Best Marketing küsis veebispetsialistidelt:

1. Millal peaks ettevõte kasutama kodulehe ülesehitamisel avatud koodiga tarkvara (open source CMS nagu Wordpress või Joomla), millal tellima veebilehe sisuhaldusmootori rätsepatööna veebiarendajalt? Wordpress ju areneb ja uueneb pidevalt ning on kasutaja jaoks tasuta, veebiarendajalt mootorit tellides peab aga iga uuenduse eest tulevikus eraldi juurde maksma.

2. Mis motivatsioon on üldse veebiarendajal pakkuda oma kliendile kodulehe jaoks vabavara (Wordpress)? Arendaja / agentuur teenib ju selle nö poolfabrikaadi pealt vähem?

3. Milline platvorm on kliendile turvalisem – kas rahvusvaheliselt kasutatav vabavara või mõnest agentuurist raha eest tellitu? Agentuur võib ju tegevuse lõpetada, pankrotti minna – kes siis vastutab ja veebiplatvormi edasi arendab?

4. Kas on tõsi, et tänu sotsiaalvõrgustike populaarsusele kodulehtede tähtsus väheneb? Vaata OKIA blogi. Kui palju on mõtet üldse kodulehte arendada, kui kodulehe funktsiooni täidab tulevikus äkki hoopis Facebook?


René Lasseron, Saurus, partner:

Vabavara vs tasuline sisuhaldusmootor?
Lõviosa veebisaitide haldamiseks ja ehitamiseks sobib üks või teine valmis sisuhaldustarkvara, olgu too siis kinnise või avatud lähtekoodiga. Pigem on küsimus konkreetse tarkvarapaketi ja tema arendaja jätkusuutlikuses. Kindel ohu märk on olukord, kus tarkvara baasil pakub teenust vaid selle välja töötaja, mitte laiem hulk ettevõtteid. Avatud lähtekood annab tarkvarale palju juurde, kuid pole võluvahend. Turul on mitmeid levinud suletud koodiga CMS-e, samuti võib leida küllaga hingusele läinud open-source projekte.

Rätsepatööna tasub veebisaiti tellida juhul, kui tegu on unikaalse ja äriprotsessi hõlmava lehega. Näiteks netipanka CMS-i baasil ei ehita.

Veebiarendaja motivatsioon pakkuda vabavara?
Wordpress on tegus ja üldlevinud tasuta blogimismootor, mis sobib ka lihtsamate veebisatide haldamiseks. Veebiagentuuri üheks motivaatoriks võiks tuua Wordpressi kui arendusvahendi efektiivsuse, samuti kasutusmugavuse. Rahulolev klient ja hästi sujunud projekt kaalub üle kallima softi edasimüügist saadava vahendustasu. Tänu Wordpressi tuntusele on sellel baseeruvat teenust ka lithsam müüa.

Turvalisus?
Ma ei vastandaks vabavara ja kommertstarkvara, vaid kordaks vajadust hinnata tarkvara jätkusuutlikkust. Enese tarbeks sisuhaldustarkvara arendust tellida ei ole mõttekas, va juhul, kui tegu on väga spetsiifiliste nõuetega. Samas kui seda teed minna, siis üldjuhul kuulub säärase arenduse lähtekood tellijale. Kui eeldada, et tehtud töö baseerub mõnel levinumal arendusplatvormil nagu näiteks Zend Framework, on üsna tõenäoline, et mõni teine programeerimismeeskond suudab seda vajadusel edasi arendada.

Kodulehed vs sotsiaalvõrgustikud?
Arvan, et kodulehekülgede tähtsus lähiaastatel ei vähene. Sotsiaalvõrgustikke kasutatakse hetkel turunduses edukalt olemasolevate lehekülgedele külastajate suunamisel. Lihtsamate veebisaitide tehnoloogiline platvorm liigub üha enam veebipõhiste teenuste suunas: uued saidid luuakse kasutajate endi poolt mõnes online-keskkonnas nagu Wordpress.com, Edicy.com või Sauropol.com. Ka Facebooki puhul on vaid aja küsimus, mil sealsetele page‘idele lisandub võimalus oma kujunduse ja domeeninime määramiseks.

Veebihaldustarkvarade osas saab üha olulisemaks integratsioon erinevate sotsiaalmeedia platvormide, autentimislahenduste ja andmevahetusstandarditega. Tuleviku CMSid muutuvad omamoodi raamistikeks, mis võimaldavad erinevatest allikatest pärit andmeid ja teenuseid siduda ühtseks veebikeskkonnaks.


Epp-Kristiina Keerov, veebiturundaja:

Vabavara vs tasuline sisuhaldusmootor?
Veendunud vabavara pooldajana soovitaksin 90% juhtudest just tasuta CMS-i. Suur osa ettevõtetest hindab oma veebivajadusi ja turvariske üle, pealegi on tasuta asjadel (näiteks Joomla) tuhandeid arendajaid ja seetõttu ka võimalused täpselt sinu jaoks sobiv komplekt mooduleid kokku panna väga head.

Tasulise lahenduse peale tasub mõelda aga siis, kui tegemist on reaalselt „suure“ ja kriitilist tähtsust omava asjaga, näiteks ehitatakse portaali kui äriettevõtet, kogutakse ja säilitatakse delikaatseid isikuandmeid, veebileht on seotud laoarvestuse ja raamatupidamisega või on põhjendatud kahtlus, et sinu lehe mahatõmbamine võiks häkkerkonnale prestiižiküsimuseks osutuda.

Need lahendused, mis toodetud rätsepatööna ja sinu vajadustest lähtuvalt, võimaldavad veidi rohkem panustada ka kasutajamugavusele – see on nagu kataloogist aluspükste ostmisega. “One size fits all” võib toimida 90% juhtudest, aga nende 10% jaoks, kes väga ebastandardses suuruses, ei ole tulem ikkagi sobiv. Just sinu jaoks loodud asi sobib ju alati paremini, ent võib olla ebamõistlikult kulukas juhul, kui sina ja su vajadused on tavalised (aga samas olla ainus variant, kui oled väga eriline).

Veebilehte enda ettevõtte, toodete, teenuste ja tegemiste tutvustamiseks kasutav keskmine organisatsioon peaks aga vabavaraga väga kenasti hakkama saama. Kui agentuurist sisu- ja muud lahendust tellida ei taha, soovitan aga konsultatsioone ikka kasutada: enamik veebilehti ei ebaõnnestu mitte tehnilistel, vaid sisulistel põhjustel.

Veebiarendaja motivatsioon pakkuda vabavara?
Vabavarana saadud CMS ei tähenda, et sellega tööd ei peaks tegema või et tulemus kvaliteetne ei jääks – sisustrateegia, kujundus, veebi jaoks sisu tootmine, lokaliseerimine jne on tegevused, millega sellegipoolest soovitaks tegelema või vähemalt konsulteerima palgata agentuuri. Altex näiteks ei arenda ise välja sisuhaldusmootoreid (vaid kasutab vajadusel partnerite abi), ent suudab vajadusel kõigil ülalnimetatud küsimustes abiks olla, sama on ka mitmete teiste väga heade agentuuridega – ka Velvet ehitab olemasolevatele lahendustele, samuti enamus väiksemaid agentuure. Enamikel (e)turundusagentuuridel ei olegi olemas majasisest arendajaskonda, mistõttu nad teenivadki muudelt „pehmete väärtustega“ teenustelt. Motivatsiooni taha ei jää seega miski.

Turvalisus?
Milline platvorm on kliendile turvalisem - see sõltub konkreetsest arendajast ja konkreetsest lahendusest. Jätkusuutlikkuse osas on vabavara kindlam, samas turvariskid võivad olla suuremad. Korralik arendaja tagab dokumentatsiooni, mis võimaldab kliendil edaspidi arenduseks uusi partnereid kaasata – näiteks on WebMedia mitmete suurte süsteemide taga ilma, et pankrotioht kummitaks või keegi teine hiljem tööd üle võtta ei saaks. Oluline on valida partner, kelles kindel saad olla. Lisaks tasub alati küsida võimalikult palju küsimusi ja suur osa elementaarsest oskusteabest ka oma meeskonda tuua.

Kodulehed vs sotsiaalvõrgustikud?
Kui sinu eesmärgiks on B2C müük ja tegemist laiatarbe- või trendikaubaga, on sotsiaalvõrgustikes nähtavuse tagamine pea vältimatu. Kui sa aga müüd väga spetsiifilisi, näiteks B2B teenuseid või tooteid, või kaupa-teenuseid, mis pigem kõrgemat hinnaklassi eeldavad, on ostuotsuse tegemine pikk protsess ja eraldiseisev veebileht annab võimaluse piisava taustainfo ja usaldusväärsuse tagamiseks.

Pealegi võib oma kodulehe omamine olla inimressursi mõttes palju odavam, kui sotsvõrgustikes edukaks saamine ja sellena püsimine (mis nõuab reaalset ja suurt investeeringut töötundides – see ei saa olla sekretäri ülesanne muude jooksvate asjade kõrvalt).

Oma veebilehte ei pea tingimata iga nädal uuendama, Facebookis ja sotsiaalmeedias laiemalt „pildil püsimiseks“ on aga vaja igapäevast suhtlust kasutajatega. Ja kui su meeskonna hulgas juba pole inimesi, kes nii ehk naa blogivad, kirjutavad, suhtlevad, promovad jne, ei saa sunniviisiliselt ka entusiasmi tekitama hakata. Nii et tasub mõelda ja endalt küsida, kas sa tõesti suudad hakkama saada ja kvaliteedi tagada. Kui jah, anna tuld. Kui ei, ära parem poolkõva vorsti kah tootma hakka.


Tõnu Runnel, Edicy tegevjuht, Eesti Internetikonkurss 2009 võitja:

Vabavara vs tasuline sisuhaldusmootor?
Veebiarendajalt mootori tellimine on minevik. Teisalt on Wordpress, Drupal, Joomla rohkem spetsialistitooted. Iga uuendus tuleb ise paigaldada, turvalisuse tarbeks peab pidevalt ise tööd tegema. Ka kasutusmugavus on madal, mistõttu ei saa ka neid soovitada.

Ainumõistlik lahendus on täisteenused nagu Edicy, Webnode, Squarespace. Nende peale saab ehitada ükskõik millise disainiga kaasaegsete võimalustega veebilehe. Uuendused ja turvapaigad tekivad jooksvalt, kasutaja on nende teenuste korral lõpuks ometi tehnoloogia tundmise vajadusest vaba.

Veebiarendaja motivatsioon pakkuda vabavara?
Veebiarendaja, kes üritab standardtoote eest raha võtta, sureb paratamatult välja. Mida veebiarendajalt oodatakse, on abi disainimisel, turundamisel, seadistamisel ja erisüsteemide loomisel. Nii teenib kokkuvõttes rohkem, püsikulud on väiksemad ning klient õnnelikum.

Turvalisus?
Milline platvorm on kliendile turvalisem – kindlasti mitte väikese kasutajaskonnaga ühe-büroo-platvorm vaid üleilmne laia kasutajabaasiga täisteenus. Vabavara või täisteenus - see on aga juba detailiküsimus, mis sõltub kliendi tehnilisest võimekusest ja vajadustest.

Kodulehed vs sotsiaalvõrgustikud?
Hüpoteesi, et “ühel päeval jõuab kätte aeg, mil kodulehti tänapäevases mõistes ei ole enam vaja ning kogu tegevus istub sotsiaalmeedia kanalites” järgi täna otsuseid langetades saab surma. Tuleviku ennustamine on aga tänamatu töö. Üks on aga selge juba palju aastaid - ainult kodulehest ei piisa, SEO, sotsiaalmeedia ja e-mail on möödapääsmatud lisamõõtmed. Nagu ka netist üksi ei piisa - vaja on enamustes ärides jätkuvalt ka postiaadressi ning telefoni.

Kaupo Kalda, OKIA, loovjuht:

Vabavara vs tasuline sisuhaldusmootor? Turvalisus?
See, et Wordpress või Joomla on tasuta, on vaid asja üks tahk. Kõige olulisem on turvatunne: kodumaised väikesed veebifirmad võivad iga hetk oma poe kinni panna (mida juhtub paraku üsna tihti) ning ükski konkurent pole naljalt nõus või suuteline sinu lehte edasi arendama. Oled peaaegu nullis tagasi, veebipartner ei tõsta telefonitoru ja hakkad asjaga otsast peale. Samuti ei suuda pisikesed kohalikud 1-2-mehe arendajad konkureerida arenduse kvaliteedis ja mahus maailma suurimate vabavarade, nende standardsuse, metoodikate ja kasvõi tehnilise otsimootorite optimeeritusega (SEO).

Hea vabavara on standardne, tasuta ja tasuta uuendatav (ka 3a pärast on sul moodne tarkvara) ning omab rohkelt valmismooduleid mida loob tohutu arendajate kommuun üle maailma ja saab kasutada tihti arenduste põhjana. Päris nullist tehtav rätsepatöö peaks VÄGA põhjendatud olema, sest on väga kallis ning ei paku kunagi sellist lähtefunktsionaalsust nagu vaja.

Veebiarendaja motivatsioon pakkuda vabavara?
Me kalkuleerisime OKIA’s läbi – korralikuks kvaliteetarenduseks kuluks IGA aasta minimaalselt 0,5-1 miljonit krooni. Pidevalt, iga aasta. Litsentside hinnad on suhteliselt väikesed, kodumaine turg väike. Kliendid peaksid selle kõik kinni maksma. Seega on win-win seis – vabavara on kõigil odavam kasutada, nii kliendil kui arendajal.

Kodulehed vs sotsiaalvõrgustikud?
Mis puutub kodulehtede kadumisse, siis see on nii ja naa. Koduleht kindlasti jääb, ka kaugemas tulevikus, vähemasti suuremate brändide ja spetsiifiliste rakenduste (keerulised andmebaasid ja toimingud) osas, paljudele aga pigem korraliku visiitkaardina.

Kui kuulata soovitust „püüa kala seal, kus ON kala“, liigub osa kommunikatsioonist / kliendisuhtlusest sotsiaalvõrgustikesse. Seega pigem on nii, et mõningane tähelepanu raskuskese võib lähiajal muutuda sotsiaalmeedia kasuks, kodulehed ise ära ei kao.

Väga oluliseks saab kodulehe / sotsiaalmeedia lõimumine ja nn pika kontakti (pikk kontakt on näiteks Facebooki fänn, Twitteri lugeja, RSS-i või uudiskirja tellija) püüdmine. Mida varem sellest aru saadakse seda parem.


Priit Kallas, DreamGrow Digital / Sevenline:

Vabavara vs tasuline sisuhaldusmootor?
Enamusel Eesti ettevõtetel ei ole vajadust rätsepatöö järgi veebiehituses. WordPress ja natukene kohandamist ajab asjad ära ilmselt rohkem kui 90 protsendil. Sama kehtib ka e-poodide kohta. Väga head tasuta või paarisaja dollarise hinnaga vahendid on saadaval ja oma jalgratast pole mõtet leiutada. Vähekese pealehakkamise juures on võimalik pea kõik vajalikud teenused tasuta või väga odavalt kätte saada. Samas tuleb mõelda, et arenduspartnerit on vaja ka nende vahendite kasutamiseks. Seega tundub võitev kombinatsioon olevat avatud ja laia kasutajaskonnaga tarkvara ning hea arendaja.

Veebiarendaja motivatsioon pakkuda vabavara?
WordPress töötab ja saab kiiresti paika. Peaaegu iga vajaduse jaoks on lahendus olemas. Kasutajabaas on miljonites. Arendaja teenib arendamise pealt ja võib kindel olla, et asi töötab. Kui ilmneb vigu, ei pea ise lappima tormama. Kui aga piisavalt ei teeni, siis otsigu uus ärimudel, sest kliendile kinnise süsteemi pakkumine tundub juba natuke petukaubana.

Turvalisus?
Miljonite kasutajatega avatud koodiga veebihaldussüsteem on kliendile igati kasulikum. Kui arendaja peaks parematele jahimaadele minema, siis on kindel, et keegi teine võib teatepulga vaevata üles võtta.

Kodulehed vs sotsiaalvõrgustikud?
Kodulehtede tähtsus väheneb kindlasti, aga päris ära nad ei kao. Põhjuseks see, et alati leidub eriti tähtsaid turundusinimesi, kes arvavad, et inimestel pole muud teha, kui nende veebi imetlemas käia. Samuti paistab neil olevat arusaam, et klient peab nende juurde tulema, mitte nemad kliendi juurde minema.

Siiski kodulehtede tähtsus väheneb oluliselt. Kodulehtedest saavad allikad materjalile, mida levitatakse sotsiaalsetes võrkudes, kuid inimesed lahkuvad harva koduseks saanud sotsiaalsest võrgustikust ja piirduvad enamasti vaid keskkonnas nähtava infoga. Väga suured ettevõtted on võimelised looma kodulehti, mis lihtsalt oma kasutajate arvu tõttu suudavad elama jääda ja kogukonna moodustada. Ühe sellise näitena võib tuua Delli IdeaStorm‘i. Need keskkonnad on aga pigem erandid. Väikesed ja keskmised ettevõtted hakkavad oma infot edastama peamiselt sotsiaalvõrgustikes ja sealt jõuab mingi osa kasutajaid ka nende kodulehele.

Usun, et pilve liiguvad ka tugiteenused ja CRM, mis on tarkvaraliselt oluliselt keerukamad kodulehtedest. Seetõttu on nende outsource‘imine isegi mõttekam, kui kodulehtede puhul.

Kristina Šmigun-Vähi hõbemedal Vancouveri MM-i vabatehnika 10km sõidus muutis organisatsioonide jaoks ilmselt taas aktuaalseks spordisponsorluse teema. Kas toetada, mida toetada, kuidas toetada? Ühest retsepti on võimatu anda, kuid jagame nõu EMT pikaajalise kogemuse baasil. Suusasporti toetame juba aastast 1994 ning pika ajaloo on juba kogunud ka mitmete rahvaspordiürituste toetus.

Alustada tuleb täitsa algusest, ehk küsida:

 Miks meie organisatsioon soovib sporti toetada?

Iseenesest lihtne küsimus, aga vastusest kooruvad eeldused järgnevate otsuste tegemiseks. Kas soovite näiteks toetada tervislikke eluviise või edendada saavutussporti? Turunduslikest eesmärkidest tasuks mõelda, kas soovite tõsta oma kaubamärgi tuntust või saada pigem positiivset maineülekannet. Valikus võivad siinkohal olla kõik vastused, üks ei pea välistama teist.

Kas rahva- või tippsport või mõlemad?

Valiku tegemine toetub eesmärkidele, mida organisatsioon tahab saavutada. Kui soovitakse toetada pigem tervislikke eluviise, on kindlasti mõistlik valida toetatavaks valdkond, üritus või objekt, mis on avatud võimalikult paljudele. Hea näide on Merko Terviseradade projekt, üritustest  SEB Neliküritus. Tippsordi toetamine toob aga kaasa nähtavuse meedias, eriti kui selle ala sportlased märkimisväärseid tulemusi saavutavad. Eeskujud tippspordis on kindlasti innustavaks eeskujuks ka rahva- ja noortespordi edendamisel: noortel tekib perspektiiv, kuhu püüelda ja rahvasportlastel on lihtsalt tore harrastada sama ala kui jumaldatud spordisangar.

Üritus või spordiala?

Tavaliselt käivad need tegelikult käsikäes: kui ettevõte toetab mingit spordiala, toetab ta tavaliselt ka selle ala raames toimuvaid üritusi. Nii ongi EMT lisaks Eesti tippsuusaspordile, mida toetame Eesti Suusaliidu kaudu, toetajaks ka rahvamaratonidele ehk Eesti pikamaasuusatajate sarjale EMT Estoloppet. Kui eelarve on piiratum, tuleb teha muidugi valik ning otsus sõltub eesmärkidest. Lühiajalist suuremat nähtavust tagab ilmselt ürituse toetamine, mingi spordiala või sportlase pikaajaline toetus võib aga tuua loorbereid tulevikus.

Alaliit, klubi või üksiksportlane?

Suuremamahuliste toetuste puhul on kindlasti mõistlik kaasata ka alaliit, kes vaatab ala arengut tervikuna. EMT näiteks on suunanud osa oma spordialade toetusest just noortespordi edendamiseks, et tagada noorte juurdekasv ning ala jätkusuutlikkus ka edaspidi. See on kindlasti investeering tulevikku ja toetajale kasulik ainult pikaajalise koostöö korral, sest sponsori nähtavuse tagavad loomulikult „vanad“ ehk hetkel juba tippu jõudnud sportlased.

Aita turundada!

Kui tegu on ürituse või ürituste sarja toetamisega, saab toetaja osaleda ka eelnevas reklaamitegevuses ning loomulikult kohapealse nähtavuse tagamises.  Suurematel üritustel ja spordialaliitudel on küll olemas oma professionaalsed turundajad, kuid väiksemate või alles alustavate ürituste juures kulub turunduslik oskusteave marjaks ära. Kuna spordiürituste korraldajad on tavaliselt ise hingelt pigem sportlased kui turundajad, võib omapoolse turunduspanusega viia ürituse/sarja hoopis uuele tasemele ning kokkuvõttes võidab sellest loomulikult ka sponsor. 

Alustada võib ürituse/sarja logo väljatöötamisest/kaasajastamisest ja vajaliku sümboolika tootmisest. Ahela lõpus on meediaplaneerimine, mis samuti on terve omaette teadus ja kus õigeid kanaleid/esituskordi valides võib sama eelarve piires imet teha.

Spordisponsorlus oma turundustegevuses?

Lisaks tavapärasele nähtavusele – logo sportlase võistlusriietel, ürituse toimumise koha brändimine jms, käib spordi toetamisega tavaliselt kaasas õigus kasutada sportlasi oma reklaamides. Selle õiguse kasutamine taandub tavaliselt nutika idee leidmisele (või vastupidi – kriitilise meele puudumisele, sest mõni spordisangariga reklaam loob küll ainult väga kaudse seose reklaamija ja reklaamitava vahel).

Toetatavaid sportlasi saab nii-öelda kasutada ka muul moel: korraldada töötajatele või klientidele rulluisukool, võimalus sõita ehtsas ralliautos ehtsa ralliässa kõrval, autogrammide jagamise korraldamine jne.

Ürituste eel ja ajal saab seda promoda oma müügikohtades, kasutada üritust kampaaniates, teha klientide vahel temaatilisi loosimisi vms.

Klientide ja töötajate kaasamine

Sponsorlust ei tasu jätta asjaks iseeneses, vaid püüda maksimaalselt kaasata oma kliente töötajaid. Toetatava spordiürituse puhul võib näiteks toetada oma töötajate osalemist (kirjutades ka lepingusse sisse näiteks teatud hulga tasuta kohti sponsorile) või pakkuda nii töötajatele kui klientidele soodusregistreerimist.

Spordisponsorlusega kaasnevad võimalused on väga suured, tuleb ainult osata enda jaoks õiged üles leida.

Kaja Sepp
EMT avalike suhete juht

Minu muljed laupäevasest õpilasfirmade laadast Kristiine keskuses on üle ootuste positiivsed: Junior Achievement’i korraldatud ürituse tase on oluliselt kasvanud. Kuigi juba tore on see, et noored mittemidagitegemise asemel katsetavad ettevõtlusega, siis eriti rõõmustavad aga need, kelle tooted Tallinna ühes tippkaubanduskeskuses oma nutika idee ja hea kvaliteediga silma hakkasid.

Minu eriliseks lemmikuks kujunes Lõuna-Eestist Varstu kooli poiste poolt valmistatud mootorratta osadest küünlajalg, millest üks ka mu elamist valgustamas on. Silma jäid ka kasutatud kohvipakenditest tehtud kandekotid Saku Gümnaasiumi tüdrukute poolt. Kuigi idee pole väga uudne, siis kottide kvaliteet avaldas muljet. Selle asemel, et ise ise õmmelda, olid nad julenud palganud selleks professionaalse õmbleja. Ja see tasus ära!

Tuletades meelde eelmiste aastate õpilasfirmade edulugusid valemivihikutest ja pehmetest helkuritest, tuleb tõdeda, et tulevikus leiva lauale toovad need ideed ja lahendused, mis on erilised, silmatorkavad ning suurepäraselt teostatud. Konkureeritakse ju paljude klientidele hädavajalike kulutuste hulgas ning äris õpilastele allahindlust ei tehta.

Allikas: www.turundusproff.ee/blog

(Pilt Scobleizer)

Eelmisel kevadel toimunud Pärnu Turunduskonverents oli üks esimesi üritusi, kus kasutati teadlikult Twitter’it osalejatevaheliseks suhtluseks. Peale seda muutus see praktika järjest tavalisemaks ja järjest enam hakkab olukord Eestis sarnanema USA konverentsidele, kus enamik inimesi mitte ei vaata esinejat, vaid on keskendunud oma läpakale või iPhone’le. (Loomulikult ei kehti see kõigi konverentside kohta – pean silmas peamiselt turundus-, tehnika-, ettevõtlusvaldkondade omi).

Kindlasti tekitab ülalkirjeldatud olukord, kus enamus vaatavad oma ekraane, paljudes vastakaid seisukohti. Selles blogipostis toongi mõned vastu- ja pooltargumendid Twitter’i kasutamisele konverentsidel. Kuid kõigepealt selgitaks lähemalt, mida Twitter’i kasutamine konverentsidel endast täpsemalt kujutab.

Twitter ja konverentsid

Tõenäoliselt teavad enamus, et Twitter on mikroblogimise platvorm, kus iga sissekande pikkus on piiratud 140 tähemärgiga ja mille sisu on kõigile internetis nähtav. Twitter’i kasutamise konverentside ajal teeb võimalikuks hashtag, mis on üks kindel sõna koos eelnevate trellidega (#), mida kõik konverentsil olevad inimesed oma sissekannetes kasutavad. Hashtag pannakse paika kas konverentsi korraldaja poolt või mõeldakse inimeste endi poolt välja. Näiteks Pärnu Turunduskonverentsi hashtag on #konverentsid, Altexi e!Meedia konverentsi oma oli #emeedia, TEDxTallinnal oli #tedxtallinn jne.

Et jälgida, mida samal konverentsil olevad inimesed räägivad peab kasutama Twitter’i otsingut või otsingut oma Twitter’i kliendis (nt Tweetdeck). Näiteks otsides Pärnu Turunduskonverentsi hashtag‘i Twitter’is leiab juba sissekandeid eesoleva konverentsi kohta.

Sisuliselt tekitab Twitter’i konverentsile metatasandi – uue kanali, kus osalejad saavad omavahel suhelda samal ajal, kui nad esinejat kuulavad.

Vastu

Peamine vastuargument Twitter’i kasutamisele konverentsi ajal on see, et see hajutab inimeste tähelepanu. Tundub see ju loogilisena, kui selle asemel, et rahus esinejat kuulata, kirjutavad ja loevad konverentsil osalejad hoopis midagi oma arvutist või iPhone’ist. Osadel konverentsidel kuvatakse Twitter’i jutt seinale, mis võib inimeste tähelepanu veelgi rohkem hajutada. Lisaks kui konverentsist kirjutavad Twitter’is ainult paar inimest, võib tekkida olukord, kus jutt on väga ühekülgne.

Poolt

Peamine pooltargument on aga see, et tähelepanu hajumise asemel Twitter’i kasutamine konverentsi ajal pigem paneb osalejad rohkem ettekandesse süvenema, sest Twitter’is dialoogi pidamiseks ja küsimuste esitamiseks peab esinejat väga tähelepanelikult kuulama. Miks muidu soovitatakse noortele koolis niisama tunnis istumise asemel märkmeid teha ja küsimusi küsida. Twitter on selle digitaalne analoog – inimesed kirjutavad sinna esinejat kuulates tekkinud mõtted, küsimused jne. Ma olen märganud, et kui konverentsil esineja väga hea point‘i välja toob, siis hakkavad paljud kohe arvutite taga klõbistama, et teistele ka seda mõtet jagada.

Lisaks võimaldab Twitter osalejatel näiteid tuua, küsimusi küsida ja ka kohe nendele vastus saada, kas teiste osalejate või esineja käest. Väga huvitav on see, et Twitter võimaldab konverentsil kaasa rääkida ka inimestel, keda pole konverentsil füüsiliselt kohal. Näiteks e!Meedia konverentsil rääkisid Twitter’is kaasa ka Kaupo Kalda ja Peep Laja, vaatamata sellele, et neid endid polnud kohal.

Kuid siiski on põhiline see, et Twitter teeb võimalikuks arutelu tekkimise osalejate (ja ka konverentsil mitte osalevate nimeste) vahel luues algeslt lihtsalt ühesuunalisest ettekandes palju väärtuslikuma, intrigeerivama ja põhjalikuma elamuse.

Mida esineja peaks tegema ?

Esinejal on tänu Twitter’ile võimalus saada reaalajas tagasisidet oma esinemise kohta. USA’s teevad mõned tundub blogijad oma ettekande ajal “Twitter’i pausi”, et lugeda üle, mida inimesed on siiani nende ettekande ajal rääkinud, mis küsimusi küsinud jne. Sellele vastavalt muudavad nad siis oma ettekannet.

Mina usun, et Twitter’i kasutamisest tulev positiivne efekt on oluliselt suurem kui tähelepanu hajumisest tulenev negatiivne efekt. Fakt on see, et kui ettekanne on igav, siis inimesed tegelevad niikuinii oma asjadega – vaatavad emaili, surfavad niisama, saadavad sõnumeid jne.

Kuidas sulle tundub, kas Twitter’i kasutamine konverentside ajal hajutab inimeste tähelepanu või hoopis paneb inimesed ettekandesse rohkem süvenema ?

Külalisautorist: Silver Hage on tehnoloogiahuviline, üliõpilane, ettevõtja, sotsiaalmeedia fanaatik ja Jaapani fänn. Silver peab ka blogi, kus kirjutab tehnoloogiast, turundusest ja sotsiaalmeediast