Eeldused ja eeltöö on selleks tehtud, kohtumistel käidud ning hea muljegi jäetud.

Netiajakiri on keskkond mis areneb küll tasapisi aga siiski kindlalt ning ootab kõiki toredaid väljaandjaid meiega tasuta liituma ja koos arenema.

Eks me kõik püüame ajaga sammu pidada ja elus püsida.

Siinkohal võiks aga Eestlastele vastupidiselt “hoian kõik endale” mentaliteedi ära jätta ja hoopis kõik ühiselt edasi minna.

Oleme rääkinud kõikide suuremate ja ka enamus väiksemate väljaandjatega ning teinud kõik, et tulevikus oleks lihtsam edasi liikuda.

Kahjuks on enmus väljaannetel üks ja sama küsimus, kes Teiega juba liitunud on?
See viitaks nagu sellele, et ega tegelikult meie ei soovigi nii väga raha teenida aga huvi on olemas. Kui konkurent või vastavad konkurendid on liitunud, siis liituks ka ise hea meelega. Selle aja peale, kui konkurent lõpuks liitub, võiksite Teie juba ammu nii öelda eetris olla ja raha teenida.

Veel üks tüüplause liitumise kohta on aga veelgi segasem. Me liitume meeleldi, kui Teil hakkab hästi minema. Kuidas saab soovida, et külamehel kaupluse avamine ja müük hästi läheks, kui ümberkaudsed permehed talle oma tooteid müügiks ei too? Rahvas juba ootab uksetaga ja nõab aga saal on pooltühi

Ma tõesti loodan, et 2010 aasta toob väljaanndjatele vähegi julgust ja soovi koos edasi areneda, et ühiselt edukat koostööd nautida.

Meie toredale portaalile saate pilgu peale visata aadressil http://www.netiajakiri.ee

Oleme koostööle ja läbirääkimistele rohkem kui avatud ning nõus igati oma tuge pakkuma, et see teenus ühiselt käima panna.

Parimate soovidega
Kristjan Kiis
kristjan@netiajakiri.ee
53 99 88 33

Ja kindlasti on see kõik lugejale tasuta. Ellu jääb ikka see kes oskab oma lehte reklaami müüa, mitte lugemistasu koorija. Tundub kummaline, aga eestisse ei ole online-reklaam veel jõudnudki (kui mitte arvestada trükimeedia ideest kopeeritud “bännereid” ja “erilahendusi”). Millegipärast ei näe ma spordipoodide suusahindu, kui ma loen artiklit Otepää MK etapist. Ilmaennustuse juures ei näe ma lumelabidate reklaami ega kinnisvaraartikli juures kodusisustaja reklaami. Aga “content related” reklaam ongi ju ainukene online-reklaami võlu tavapärase printmeedia ees! Lisaks puuduvad elementaarsed 5sek klipid online-videote alguses, mis on mujal juba samuti content-related.

Online-ajakirjanduse tehniliselt poolelt võtab eelmainitud mobiilmeedia juba praegu pigem vastavaid tehnilisi tingimusi nõudva kanali, kui eraldi nähtuse kuju. cnn-time-bbc on hetkel enamvähem mõnusalt mobiiliga loetavad (ja kohati juba ka reklaamiga varustatud). Kui ei soovi siseneda just eelarvemahukale aplikatsioonide-turule, siis kohanda lihtsalt olemasolev sisu mobiiliga lugemiseks ja miljardeid pole esimese sammu astumiseks tarviski:) Mõnusalt tähendab muidugi siinkohal seda, et nende kasutajakeskkondade disain on puuteekraani sõbralik ja arvestab erinevaid ekraanisuurusi. Tekstid on varustatud piltidega ning töötavad kõik tavapärased share-funktsioonid, millele on lisandunud SMS-võimalused.

Kokkuvõttes on väga palju eesootavate uuenduste edukast ärilisest ärakasutamisest lihtsalt visiooni ja lähenemise küsimus: kas nähakse online-kanalites lihtsalt paberversiooni peegeldust, kus printreklaamide asemel on bännerid, või osatakse ara kasutada selle eripärasid – kasutaja võimalust koheselt reageerida ja võimalust teada, millisest infost kasutaja huvitub ja kes ta on.

Kirjastajad maailmas on matnud paaril viimastel aastatel miljardeid mobiilmeediasse, aga neid äriplaane on tabanud üks ebaõnnestumine teise järel. Kuid küllap näeme lähiajal ka mõnda edulugu.

See on naturaalne optimeerimine, mida veebimõõdikud võimaldavad. Võtab natuke aega aru saada, et 4000 klikki on parem, kui 40 000 hüpoteetilist kontakti paberlehes.

Kui ma nüüd ei eksi, siis EE Areeni loeb vist ainult kolmandik lehe ostjatest. Ülejäänud osa tiraazhist on keskkonnavaenulik ning lisaks läheb otse prügikasti.

Ka läheb suur osa rahast liikuvasse pilti, kus pole TV ja arvutil Youtubel, listidel mingit vahet. Ka outdoor jääb.

See, et keegi ostab hulgifirmalt uudiseid ning kaubastab neid oma nime all lisades sinna reklaamipildi on suht igand igal juhul.

Mina väidan, et see ei ole niimoodi. Kõik vähegi olulisemad paberlehes avaldatud matejalid jõuavad koheselt niikuinii onlaini ja seda protsessi pole mõtet pidurdada ja seeläbi digitaalset põlvkonda diskrimineerida.

Minu arvates on paberlehe ja onlaini sisuline eristamine mittevajalik. Normaalne oleks panna kogu sisu – olgu siis lühiuudised või arvamusliidrite artiklid – kõik onlaini ja selle eest lugejatelt pisut raha küsida.

Ja siis nende jaoks, kes armastavad paberil lehte lugeda võib jätkuvalt teha paberlehte ja selle eest samuti raha küsida nagu ajalooliselt kombeks on saanud.

Ehk et primaarseks peab saama onlain ja paberleht on “parimad palad” eelmise päeva onlainist. Hetkel jääb küll mulje, et kirjastajad peavad jätkuvalt paberlehte primaarseks.

Reklaamist ka paar sõna. Sellessamas Pressiklubi saates oli juttu, et onlaini ja paberlehe lugejate arv on peaaegu võrdne (tänaseks on ehk onlain juba suuremaks saanud). Samas on onlaini reklaamikäive tunduvalt väiksem kui paberlehe oma. Ka see on omamoodi anomaalia, mis ei saa kaua kesta. Reklaamija ostab kontakte ja vaatab kontakti hinda. Ja onlaini areng on toonud kaasa ka meeletu hüppe analüütika arengus. Need kliendid, kes on juba harjunud Google või Facebooki reklaami eest reaalsete kontaktide põhjal maksta hakkavad järjest rohkem esitama raskeid küsimusi paberajalehe reklaami efektiivsuse kohta.