Eesti suuremate ajalehtede online tulevikust 2010

EPL loetavus on viimastel päevadel kukkunud 250 tuhande lehevaatamiseni päevas, keskmine külastusaeg 2,5-3 minutit. Detsembris oli see 350 tuhat ja 11-12 minutit.

Mu veebibrauseris oli kolm eestikeelse online-uudisepakkuja bookmarki. Eelmisest nädalast on neid vaid kaks, sest uus EPL ehmatas mind väga väga ära. Miks?

Kui Postimehe arendusjuht ütleb konkreetselt “..ambitsioon on olla Eesti parim ja kiireim uudistekanal” siis ta tegutseb online kanalites ka oma sõnadele vastavalt, st värskeid uudiseid publitseerides. Ja teeb seda kiiremini kui teised. Tubli.

EPL seevastu “online uue kujunduse tellimisel oli eesmärk, et Päevalehe nägu peab eristuma teiste portaalide seast”. Ning tõepoolest, uus EPL eristub minu jaoks sellega, et ma ei leia sealt enam uudiseid üles. Sest kõik on nii ilus ja puhas ja… online-uudise otsijale väga keeruliseks ja kasutamatuks tehtud. Eristuvus ei saa tulla läbi väljanägemise vaid läbi toimivate konkurentsieeliste.

Uudised on kindlasti valdkond, kus konkurentsieeliseks on kiirelt ja arusaadvalt esitatud sisu ning see on sada korda tähtsam kui vorm, mis ei kompenseeri sisu puudumist või selle halba leitavust. Kui EPLi soov on liikuda kvaliteetajakirjanduse poole, siis nägusam väljanägemine ja kinnikeeratud kommentaariumid üksi ei tõsta mingil moel kvaliteeti. Kvaliteet saab tekkida eelkõige sisust, ning kui see pole uues kujunduses leitav ega loetav, siis… Online uudistega on paraku see lugu, et ma ei loe neid õhtul kamina ees rüperaali ekraanilt vaid umbes 15-20X päevas, paari minuti kaupa, kiirelt töö vahelt piiludes. Ma arvan, et ma pole ainus, kes nii teeb. Ja ma ei loe kommentaare – puudub harjumus ja aeg selleks.

Ma loodan, et EPL õpib kiiresti oma vigadest ja võtab tootearendusi tehes edaspidi ka kasutajate arvamust kuulda. Enne kui toode valmis tehakse. Kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kelle kasutaja-arvamust on selle projekti raames küsitud ja kuulda võetud? Keegi, kes ei oleks EPLi töötaja, ma mõtlen.

Ja kuniks eesti ajakirjandus aktiivsemalt sisuga tegeleb, vaatan ilusasti vormistatud värskeid uudiseid edasi oma teise bookmarki alt: http://www.sulev.ee

Ah et sellised on ambitsioonid? Olla suurim… moodne… uus platvorm… erinev…
Who cares?
PM on siin on tõesti ainus, kes on oma peaeesmärgiks sõnastanud mingil moel teistest PAREMA kauba pakkumist. Ok, EE ka natuke.
EPL uut veebi pole mõtet hakata kritiseerimagi, seal on koos pesuveega ka laps välja vistatud. Aga mis sa ikka tahad, kui ambitsioon ei ole mitte olla parem, vaid on hoopis “olla erinev”.

Kôiki vastuseid lugedes jääb hinge väheke rahuldamatuse tunne. Pean silmas seda, et meile esitatakse PR sônumit oma strateegiast. Iga strateegia soovib mingil viisil olla parim, nii et selle rôhutamine on pigem psühhotehniline nôks. Postimees saab hakkama ka suisa tautoloogilise väitega: “parim ja kiireim uudistekanal meie lugejale.” ( aka. meie lugeja on see, kelle jaoks meie kanal on parim ja kiirem) Sellisel juhul saan ma aru, et mina ei ole Postimehe lugeja, sest enamiku uudiseid, mida sealt näen, olen juba mujalt kuulnud. Minu isiklikud uudistekanalid on kiiremad kui Postimehel, kuid ma ei salga, et läbi sirvin ma Postimehe ikkagi, lugedes mônda arvamuslugu ja vahetavahel ka mônda kômulugu, kulmu kergitades, aga ma teen seda siiski. Kuid ilmselgelt ei ole mul môtet väga ülbitseda, sest minu arvamus Postimehe äriplaani sisse nagunii ei sobi. Mis viib ikkagi mina peamise antud vastuste rahulolematuse pôhjusteni.

Mida ma siis sooviksin. Ma sooviksin tegelikult kuulda, millistele argumentidele tuginedes on jôutud praegustele strateegiavalikutele.

Teiste sônadega öeldes on ajalehtedel päris hulgaliselt turuinformatsiooni ja -uuringuid, mida nad siinkohal meile ei esitle, vaid pakuvad välja vaid oma järeldusi sellest allikinformatsioonist. Vôimalik on ju vaadelda EPL otsust ka nii, et nad üritavad seda äri vaadata täiesti teisiti ja olles sotsiaalsuse môttes pigem lähemal Äripäeva kui üldhuvilehe kontseptsioonile. Kuulsin umbes aasta tagasi jutte sellest, et sotsiaalvôrgustike arenedes on mingi osa lugejatest juba tegelikult loobunud ajalehtedest uudiste môttes ja peamiselt väärtustatakse arvamuslehekülgi.

Sellisel puhul puhul keskendub EPL ainult tarbija kvaliteedile ja tarbija rahulolule, aga risk on ka selle nägemuse puhul selles, et Eestis ei ole piisavalt hulgal piisavalt head arvamusajakirjandust. Oluline on ju seegi, et Päevalehe puhul vôib lahus vaadelda kahte peamist uuendust. Esimene on seotud isikustatud kommenteerimisega, mille poolt mina olen ausa kodanikuühiskonna esindajana täielikult ja teine on nende valik arvamusajakirjanduse esiletôstmiseks. Viimane mulle meeldib, ent nagu öeldud, ma ei tea, millise informatsiooni pôhjal on nad selle otsuse langetanud.

Omaette teema on muidugi ka Äripäeva jätkuv kinnitus, et nad on Eesti otsustajate loetavaim uudistekanal, samal ajal kui kognitiivselt vesteldes Eesti tippärimeestega, ei ole nende arvamus Äripäevast mitte kôige kôrgem. Seda dissonantsi vôib seletada sellega, et tarbijad loevad sealt vaid mingit konkreetset killukest, mis neile on oluline ja viskavad kôik muu pôlglikult üle parda. Tulemuseks ongi see, et nad loevad, aga ei armasta. Ilmselt töötab Äripäeva missioonimantra peamiselt nendele, kes ise ei ole otsustajad ja kellel ei ole piisavalt informatsiooni, aga kes sooviksid olla otsustajate hulgas. Mis omakorda tähendab seda, et Äripäeva tuludest on brändi maine osa suurim. Umbes sama moodi, nagu vôttes Armani teksadelt ära nimesildi ja viies need odavpoodi, ei pruugi nad moe ja kvaliteedi môttes osutuda üldse mitte müügihitiks isegi poole vôrra alandatud hinnaga.

Minu jaoks on jätkuvalt arusaamatu vahe tegemine paberlehe ja online sisu vahel. Igor Rõtov on korduvalt väitnud, et paberlehes saab avaldada pikemaid/kaalukamaid/analüüsivamaid materjale, mis online´i ei sobi. Minu küll ei näe siin probleemi – miks ei võiks online´ist pikemaid analüüsivamaid lugusid lugeda.
Minu hinnangul jagunevad lugejad selgelt kahte rühma:
(1) digitaalne põlvkond, kes on niikunii 24/7 võrgus ja saavad kõik vajaliku sealt;
(2) vanem põlvkond, kes pole pidevalt võrgus ja kellele meeldib traditsioonilist ajalehte lugeda.

Kirjastajad peaksidki siis tegema vanemale põlvkonnale traditsioonilist ajalehte ja uuele põlvkonnale online ajakirjandust. Ja normaalne on see, et väärt sisu eest tuleb ka mingit raha maksta.

Aga see, et osa materjale on kättesaadav ainult paberil või mingis imelikus online eriversioonis on veider ja diskrimineeriv.

Pange kogu sisu ühte korralikku keskkonda ja küsige selle eest pisut raha.

Paberi eest ollakse harjutud maksma, kuid miks mitte online’i eest? On põhjuseks:
* kehv online-ajakirjanduse bränding (pudeli vee eest ollakse vägagi nõus maksma, kuigi kraanivesi täiesti joodav)
* 15 aastat tagasi maha magatud võimalus muuta online tasuliseks ehk mitte-jätkusuutliku ärimudeli valik
* lihtsalt kehv online-ajakirjandus?

Paber ja veeb peaksid teoreetiliselt tõepoolest ainult platvormid ehk infokandjad olema, mille puhul pole vahet, millise pikkusega või missuguseid lugusid avaldada. Ka raamatud liiguvad vaikselt e-kandjatele. Või on küsimus hoopis tehnoloogias, kuna veebis on info levik üsna kontrollimatu ja takistamatu, misläbi ka selle eest raha küsimine on väga keeruline?

Üldiselt kardetakse seda, et kuna uudiseid saab ka tasuta kätte (näiteks Delfi- tüüpi portaalid ja ERR- sugused avalik-õiguslikud kanalid), siis ei pea luhejad vajalikuks ajalehe online sisu eest maksta. Seega peab ajalehe pakutav olema oluliselt parem või unikaalsem kui eelpoolmainitud tasuta uudiskanalid. Kui see nii oleks, siis saaks ka raha küsida.

Ekspress on tõesti Guardiani sarnane, algul ehmatasin ära, et Guardian eestikeelseks tehtud, aga üldiselt see uus disain läheb peale.
Mis puudutab äripäeva, siis kuna nende online versioon on nii kohutav viimane kümnend olnud, et ükski normaalne inimene ei ole võimeline seda sirvima ja lugema, siis ei ole ka huvitatud paberi tellimisest, sest online versioon jätab juba nii paha maigu suhu, kui on ÄP ajalehte pärjatud miskite auhindadega. Ei teagi, mis nad seal äripäevas mõtlevad ja kas ise ka oma online sellise pilguga näevad, äkki üritaks seda mõne netbookiga lugeda

huvitav toesti, et aripaev taielikult netbookide ja mobiilidega internetikasutajaid ignoreerib. Miks? Ometi peaks nende sihtgrupid palju kaasaskantavate seadmete kasutajaid olema.

Milline otsus kellegil oli õige või vale selgub alles mõne aja pärast. Väga võimalik, et kõik võidavad kui ka kaotavad midagi… Nt mis sest, et EPL kaotab unikaalsetes lugejates – ma olen suht kindel, et nad on näinud seda ette ning ei morjenda selle pärast…Sest nad võivad võita selle pealt, et inimesed hakkavad rohkem aega seal veetma lugedes pikki arvamusartikleid. Kõige raskem saab ehk olema ÄP’l – väga raske on uskuda, et nad suudavad nr 1 rebida bännerreklaami müügi osas – samas andkem au nende müügimeeskonnale, ega nad papist poisid pole

ma pigem pakun, et EPL-is taotakse juba mitu päeva iga hommik kollektiivselt pead vastu seina ja halatakse et mis me nüüd tegime. külastajate arv ja sessiooni pikkus on reklaamist elatuva veebi jaoks a ja o.
et inimesed hakkavad veebist lugema pikke arvamusartikleid, see on küll väga julge lootus – pole küll võimatu aga see tuleb enne ülihoolikalt “loomkatsetega” läbi testida ja usability osas lihvida. minu teada on reaalsus hoopis vastupidine: veebis käitutakse hektilisemalt ning keskmine artikli pikkus, mida läbi viitsitakse lugeda, on netis oluliselt lühem kui paberil.

Toetan hennot ja tahan ka lehti mobiilist lugeda! Internet on nii endine kümnend

Postimees pole ammu enam kiireim kanal. Soonvald on Delfi uudised kenasti läokima löönud ja minu 12 punkti kuulub sellele väljaandele. Enamus uudiste kiiruselt jääb Postimees Delfile alla. Delfi on lisaks tekstile ka fotos ja videos Postimehel eest ära jooksnud. Aga võib-olla häiib mind ka see, et Postimees ei saa jätta hõiskamata, et nad on alati esimesed, kui nad on populaarsuselt neljas-viies sait Eestis.
EPLi puhul võib aimata seda, et kuna kontsernis on juba Delfi, siis pole mõtet kontsernisiseselt uudistes konkureerida, vaid keskendutakse oma nishile. Näis, kas arvamusliidrid tõttavad valgesse puhtasse tuppa kommenteerima.

Pea kõik vastused panevad veidi õlgu kehitama. Täna peaks olema juba suht selge, et inimesed ei hakka kunagi uudiste eest raha maksma. Firmad ja äriinimesed maksavad uuringute, analüüside ja muu sarnase eest. Seega rahavood jäävad tulema reklaamist. Järelikult on vaja olla mingis vallas absoluutne tipp. Äripäeva, Postimehe ja Delfi filosoofia on arusaadav. Tegelikult ka Maaleht. Mis on Päevalehe ja Ekspressi visioon, see jääb üsnagi hämaraks. Päevalehe muutuste taga on veel ka rahaline aspekt, sest uue kujunduse eelõhtul koondati online osakonnast pooled inimesed ära. Kahtlustan, et EPLi numbrid jätkavad vaiksed langemist edasi. 10 kommentaari päevas on suhteliselt nüri tulemus.

Läbustav ning hävitav anonüümsus Eesti Internetikommentaariumides on saavutanud Raul Rebase hinnangul kurvavõitu rahvusvahelise kuulsuse. Sestap on iga püüe selles anarhias korda luua tänuväärt ettevõtmine. Teaks ainult keegi tarkade kivi asukohta.
Jättes kõrvale Postimehe retoorika oma uudiste kiiruse kohta tuleb siiski tõdeda, et nende loogika tasuta uudiste ning tasulise Postimees+ puhul tundub pädevaim olevat. Arvamusliidrid (Ilmar Raag) saavad niikuinii oma uudised mujalt kätte ning tervikuna uudiste tasuliseks tegemine on mõttetu. Laiemad massid hääletavad jalgadega. Kui üldse millegi eest raha küsida, siis tasulise paberkandja kojukande asendusena. Siis ongi kojukande piirkonnaks kogu veebiavarus.
Nüüd mobiiltelefonidest kui alternatiivsest meediakanalist kiire info tarbimisel. Ilmselt mobiilide võidukäik väga pakiliste asjatoimetuste kordaajamisel õitseb sel kümnendil edasi. Misiganes kiired pangatoimingud, kiired uudised i.delfist jne. Aifööni kasutajana sügav kummardus Allan Sombri tiimile, sest i.delfi on hetkel mobiilisõbralikeim sait.
Nüüd toimingutest, mis nõuavad tiba rohkem aega, olgu selleks raamatute lugemine vms. Siin tuleks huviga oodata maailma suurima varahaldusfirma Apple (nad ise ei valmista isegi iPodi juhtmejuppigi) kevadisi uudiseid tableti vallas. Unikaalseks teeb Apple tableti ühendamine iTunesi poega. Amazon Kindle ja Barnes&Noble nook on küll juba lettidel, kuid Apple tootearendus on konkurentidega võrreldes olnud aastakümneid teises dimensioonis. Seega – ootame Apple’i tableti ära.
Raamatute lugemine aifööni ekraanilt on küll äärmiselt trenditundlik tegevus, kuid sel kõigel on asi asja pärast maik man. Lühidalt – kiired ja pakilised toimingud liiguvad sel kümnendil jäägitult mobiili, põhjalikud nokitsemised a la raamatute lugemine tablettidesse. See aastakümme tähistab mitte ainult ajalehtede kui paberkandjate marginaliseerumist. Ka raamatud liiguvad ekraanidele.

Huvitav on tuua paralleel filmitööstusega. Vaatamata Internetipiraatlusele jms oli 2009.a. USA filmitööstuse käive kõigi aegade kõrgeim. Vaatamata moodsatele vahenditele käivad inimesed ikka kinos edasi. Kas ajalehtedel ei oleks siit eeskuju võtta?

Endiselt on tähelepanu vormilistel probleemidel. Tarbija ütleb aga, et andke mulle head ajakirjandust. Ükskõik mis kanalis. Täitsa nõus Handoga: imelik vaadata, kuidas online-ajakirjandust käsitletakse nagu sisuliselt erilist asja. Maailm pöörleb nii kiiresti, et kahjuks jäi ära debatt teemal “ajakirjandus faksi teel – kuidas selle eest raha küsida?”.

Kui tahta millegi eest raha küsida, siis peab see olema oluliselt parem kui see, mida tasuta saab. Võrrelgem ajalehtede uudiseid ja inimese twitteri või fb feedis läbijooksvaid uudiseid, ajakirjanike arvamuslugusid ja oma lemmikblogisid. Infost üleküllastunud meediaruumis filtreervad mulle uudiseid mu enda sõbrad (via sotsvõrgustikud) ja see info ning need arvamused on mulle piisavalt head. Kes on ajakirjanik, et öelda meediatarbijale, mis on tema jaoks hea? Ajakirjandusele on viimase sajandi jooksul ise endale võetud neljanda võimu staatus ikka nii karmilt pähe hakanud, et muutuste ajal on normaalkursile tagasi saamine päris keeruline. Info edastamine on liiga oluline selleks, et jätta see nende 20 tüübi hooleks, kes toimetuses igapäevaselt vorsti leiva peale püüavad teenida. Väikses Eestis on kirjutavat pressi sedavõrd vähe, et kõik ajakirjanikud on oma väärtusmaailma lugejate ette laiali laotanud, mistõttu on siinmail tõenäoliselt 5 ajakirjanduses töötavat inimest, kel ma enda jaoks infot ja arvamusi valida paluksin.

Kas see on lõpp? Jah, kui ajakirjandus jätkaks sellisena nagu praegu. Ei, sest see on sunnitud oluliselt muutuma. Need muudatused, mida siin intervjuudes käsitletakse, ei ole olulised muudatused.

Ei maksa ära unustada, et ajakirjandus on äri, mis püsib vaid siis, kui on raha, mida saadakse kas toote müügist või reklaamist. Reklaamiraha saadakse siis, kui on piisaval hulgal vajaliku profiiliga lugejaid – vahet pole, kas paberil või veebis. Seepärast peavad toimetused paratamatult jälgima, mida lugejad saada tahavad, mis neid huvitab ja mille enamaga saaks nende väljaanne neid köita.

ÄP võib tippjuhtidele mitte meeldida, kuid ÄP sihtrühm pole tippjuht vaid Assamalla tankla direktor, kes saab sealt kogu oma ärialase info. Vastasel kombel oleks ÄP ammu kummuli, kuna tippe on liiga vähe ning nad saavad lisaks oma infot eri kanalitest.

Huvitav on praegu vaadata, kuidas erinevad väljaanded masu ajal käituvad – näit. Õhtuleht ja Eesti Ekspress on minu arvates kaldunud kõvasti vasakule, et lugejate pahameelt valitsevate klasside priiskamise vastu toetada ja nö lihtsat lugejat juurde tuua. Põhjus on selge – Postimees ruulib.

EPL on kogu aeg olnud otsekui Postimehe vaene sugulane. Ükskõik, mida nad ette ei võta, Postimehele nad lähemale ei saa – ei paberil ega veebis. Kord oli neil võimalus kuulutada end pealinna leheks, kuid siis kardeti seda teha ja nüüd pole nad enam ka Tallinnas liidrid. Viimasel ajal on võetud eristuvuseks nö väidetav kvaliteet, mis, nii nagu mulle tundub, peaks lehe arvates väljenduma kujunduse ilus, arvamuste kirjutajate isikus (tellitud autorid ja blogijad) ja kommenteerijate autentsuses. Selle puhul ehk on lähtutud ettekujutusest, et EPL lugeja on haritum, nutikam jne (mida ta uuringute järgi tegelikult pole), kes kollase uudise asemel võtab “valge lehe” tarvis aega ning muretseb koos Enn Soosaare või Toomas Pauliga Eesti ja maailma asjade üle. EPL uus veeb on sedavõrd korrastatud, et lausa tahaks öelda: Me oleme siin teile arvamuse avaldamiseks kõik kenasti korda sättinud: tulge nüüd, korralikud lapsed, ja hakake aga arvama. Karta on, ja nagu vähemasti hetkel ka näha, see ei toimi ja kui lähevad lugejad, siis läheb paratamatult ka raha. Ning siis tulevad Luik ja Manitski…

Mulle tundub, et suurtest on Postimees seni kõige vähem tõmblev väljaanne. Neil on ambitsioon olla veebis kiire informeerija ja meelelahutaja ja nad üritavad seda teha. Heitlus käib Delfiga ja eks paistab, kes keda. PM teab, et suur hulk lugejaid on valmis lugema lehte paberilt ja nagu näha, nende arv ei ole PM osas rämedalt kukkumas ja lehe tiraaž pidas ka aastavahetusele väga kenasti vastu. Paberil on oma võlu ja niikaua kui seda jätkub, tuleb see tuluks pöörata. PM ei koti, kui teda sõimatakse kollaseks. Eesti lugeja ei tee nagunii kollasel ja valgel vahet – tema jaoks on olemas skaala huvitav-igav. Ja seda lihtsat tõsiasja jälgitaksegi, kuid samas säilitades teatud kvaliteeti.

Edaspidi tulevad tabletid, kindle’id jms, kuid sinna läheb aega ning siis on juba hoopis teine lugu.

Mis aga puutub väidetesse, et sotsiaalvõrgustikud asendavad nö klassikalisi meediaväljaandeid ning ajakirjanikke pole tulevikus vaja, siis tuleb vaid tähele panna, et sotsiaalmeedia toitub väga suuresti professionaalsest ajakirjandusest – kui poleks AKd, Võsa Petsi, ÕL, The Suni, Guardiani, lauluvõistlusi või selgeltnägijaid, siis poleks ka seltskonnal midagi arutada. Kaua sa ikka loed, kuidas keegi kodus suppi keetis, lapsega suusatas või pohmelli ravis. Ja lõpuks peavad ka blogijad endal kuidagi hinge sees hoidma – kas siis blogiomaniku palgal või tasuliseks muutudes. No big difference.

(Käesolev on kirja pandud ajendatuna Silja Oja sotsiaalmeedia vahendusel lähetatud palvest kirjutada midagi antud teemal:)

Väga põnev kommentaarium siin. Tänusõnad selle esilekutsujale ja kõigile kirjutajatele. Vägev tulemus!
Soovin öelda sõna sekka Hando Sinisalu ja Ilmar Raagi väljaütlemistele Äripäeva aadressil.

Sinisalu kirjutab: “Igor Rõtov on korduvalt väitnud, et paberlehes saab avaldada pikemaid/kaalukamaid/analüüsivamaid materjale, mis online´i ei sobi. Minu küll ei näe siin probleemi – miks ei võiks online´ist pikemaid analüüsivamaid lugusid lugeda.”
Hando, anna andeks, aga kust sa oled kuulnud minu poolt nii vildakaid väljaütlemisi? Vastupidi juba tehniliselt saab veebis avaldada lugusid palju pikemalt kui lehes. Teiselt poolt olen ka veendunud, et digitaalne kirjastamine matab paberlehe maha niikuinii. Probleem on selles, et see juhtub üsna aeglaselt. Näiteks praegu on otsustajatest-ettevõtjate hulgas viimase uuringu järgi paber Äripäeval poole rohkem lugejaid, kui aripaev.ee-l. Aga kolm aastat tagasi oli see vahekord enam kui 10kordne. Oleme oma pikaajalises strateegias pannud tähise aastale 2015. Just siis võiks saabuda murdepunkt, kus veeb ja muud digitaalsed kanalid muutuvad sisult mõjukamaks ja majanduslikult olulisemaks kui traditsiooniline paberleht.
Üle maailma vaevab praegu kõiki kirjastajaid keeruline dilemma, kuidas saada hakkama olukorras, kus lõviosa käibest tuleb kahanevalt paberlehe turult ja kasvav veebiturg lausa karjub investeeringute järele. Aga sissetulekud kipuvad seal jätkuvalt olema marginaalsed.
Praeguse majanduskriisi ajal üritame nii meie siin Eestis, kui suured tegijad USAs ja Euroopas leida kibekähku mooduseid sisu üle veebi müüa. Olen hoidnud silmad ja kõrvad lahti, kuid ühestki tõeliselt edukast mudelist pole veel kuulnud. Ise arvan, et päevauudised ja päevakajalised kommentaarid on ja jäävad veebis tasuta teenuseks, mille kulud katab reklaam. Küll aga tekstid, mille väärtus on ajas püsivam kui üks päev, võiksid olla auditooriumi jaoks tasulised. Ehk siis kombineeritud ja parasjagu keerukast majandamise mudelist meil kirjastajatel pääsu pole.

Ilmar Raag kirjutab: ” Ilmselt töötab Äripäeva missioonimantra peamiselt nendele, kes ise ei ole otsustajad ja kellel ei ole piisavalt informatsiooni, aga kes sooviksid olla otsustajate hulgas. Mis omakorda tähendab seda, et Äripäeva tuludest on brändi maine osa suurim.”
Tänan Ilmarit tunnustavate sõnade eest Äripäeva brändi kiitmisel, ise ei ole seda kunagi väga põhjalikult uurinud. Samas ma siiski ei alavääristaks meie reklaamikliente, kes pelgalt brändi pärast Äripäeva reklaamikanalina ei kasutaks. Kognitiivse meetodi kõrval oleme Äripäeva lugejaid viimased 15 aastat uurinud ka täitsa teaduslikult. Kaks korda aastas TNS Emori poolt läbi viidud erasektori otsustajate meediauuring on alati näidanud, et Äripäeva pidevate lugejate hulgas on üle 50% kõigist erasektori otsustajatest ning meie usaldusreiting püsib isegi piinlikult kõrge. Kinnituseks panen siia 2009. aasta sügise andmed: Äripäeval 33 000 pidevat otsustajast lugejat,. Konkurentidest Postimehel 26 000, Ekspressil 21 000, Päevalehel 18 000. Kõrgema positsiooni ja sissetulekuga otsustajate seas on meie loetavus aga veelgi kõrgem. Äripäeva otsustajatest lugejate hulgas peab meid aga usaldusväärseks 82%, mis on ca 2 korda kõrgem näitaja, kui meedial tervikuna. Mis puutub arvamusliidrite mõnikord kriitilisse hoiuakusse, siis pean mina seda paratamatuks mõõdukaks konfrontatsiooniks mõjuka meediumi ja ühiskonna eliidi vahel. Selline juba kord elu on, et eliit küll respekteerib oma valvekoera, kuid ei armasta. Kui aga juba armastama hakkab, siis on tegemist sülekoeraga.

Meediaäri tulevikku vaadates olen seda usku, et edu saavutavad need kirjastajad, kes suudavad oma lugejagrupid väga selgelt määratleda ja saavutada seal turuliidri positsiooni. Pole vahet, kas oma tooteid pakutakse paberil, veebis või mõnel muul senitundmatul kavalal viisil. Häda ja viletsust aga julgeksin kuulutada neile, kelle sihtgrupid jäävad hägusaks või kes loodavad ennast ära majandada turuliidri varjus.

Päev tagasi avastasin tõesti EPL uue lehe. Ja seda ilmselgelt viimaseid kordi ilmselt. Miks me siiski ikka veel ei tegele Usability Disainiga? Milleks niimoodi inimkatset teha, millest 99% lugejatest saab aru, et neid on visuaalses mõttes p.sse saadetud? Milleks blokeerida kedagi, kes sinu juurde vabast ajast vabal tahtel tuleb? Sellise lolluse pärast on lihtsalt piinlik kui su ainuke tulu tuleb kontaktide müügist.

Ilmselt ongi 100 milli kaasamine vältimatu tegevus ning järgmised miljonid võiksid härrad Luik ja Manitski juba valmis vaadata. Olen isiklikult vähemalt 5 aastat veendunud, et mitte midagi ei juhtuks, kui EPL ühel heal päeval ei ilmuks, sest ta ei vasta mitte ühelegi vajadusele, mida ei saaks asendada. Kvaliteetleht? See on mingi juhatuse pauerpointi sünnitis ilmselgelt. Mingit kvalitatiivset erinevust ei ole ega tule. Arvamusliidrite ja oluliste sündmuste info liigub kõige kiiremini mööda suhetevõrgustikke, blogisid jmt juba täna. Lisaks Delfi ja ka ehk ÄP. Juba ainuüksi Osolin on Facebookis muu töö kõrvalt kiirem, kui enamus portaale, ehk siis postitus tuleb sulle ilusasti kätte meiliboksi, mobiili jne, kuhu see on tellitud.

Ka Ekspressist on südamest kahju. Nende tulevik sõltub ainult ja veelkord ainult nende ajakirjanike isikupärast, julgusest ja võimest tegelikult ka asjadest aru saada. Loodame, et nii jääb see ka pärast koondamisreha. Koondad ajakirjanikke, koondad brandiväärtust. Teiste väljaannete puhul see nii ei ole! Pappi muidugi Ekspressiga ei teeni niimoodi kuidagi.

Minu soovituseks Ekspress Grupile on:
1) Ekspressist teha kvaliteetleht;
2) EPL-st teha väga kollane Elu 24 tüüpi sopakas.
See ehk päästaks karavani ning Igor, selles suhtes on sul tuline õigus, et sihtgrupp tahab ennast ära tunda ning kirjastaja peab väga täpselt teadma sihtrühma. Täna tehakse EPL-st EE-le grupisisene kannibal, kuna PM käib üle jõu. Samas grupil puudub kollane võsapeeter täielikult, et mingitki pappi teenida.

ÄP? Väga vasakpoolne ajaleht väikese klassiviha maitsega. Nagu muidugi ka keskmine eestlane ning seetõttu ka loetakse. Probleem on selles, et ärieliidiga kontakt puudub ning sellest mis tegelikult toimub pankades, fondides, omavalitsustes, riigiettevõtetes jne pole neil vähimatki aimu kuna igasugune ligipääs puudub. Samuti vajatakse väga mõnda vihast analüüsivõimega Mihkel Kärmast näiteks, keda nähes ärieliit varbad joone taha tõmbaks. Kunagi tilgutas Olari Taal ikka vaikselt siseinfot nagu ma mäletan;)

Aga Igori jutt siin äratab usaldust, va fakt, et 2015 saabub ikka mitu aastat varem.

Ja veel- SEDA AJALEHTE EI SAA MOBIILIS, SMARTPHONES, NETBOOKIS JNE LUGEDA!!! Vaadake ja õppige palun LHV saidilt! Või helistage otse Zilmerile.

Ning lõpetuseks sooviks jätkuvalt edu PM-le. Aga ka Delfile. Ainult PM operatiivsust võiks tõsta. Seal tundub see tunnetus ja mõistus ikka kõige parajamas vahekorras olema. E24, Elu24 praktiliselt veatud tooted. Lisaks võiks PM oma uudiste streami pealt ehitada valmis Delfi konkurendi nn Avalehena, mis koondaks loetavamaid linke pm-st kollasest, spordist, lisada deiting, naistekas jne platformid on ju olemas!

Ning lõpuks palun ärge unustage veel solkimata Ekspressgrupi pärli, milleks on kahtlemata Maaleht!

Tervitused ka Handole ja Siljale, kelle FB postituse mahitusel ma esmakordselt siia huvitavasse debatti sattusin.

Nõus Rainiga, et Eesti Päevaleht on EGrupi kannibal. Seni kuni püsib ettevõtte 50/50 omandisuhe see probleem süveneb. Selle asemel, et võtta investoritelt 100M rahapõletamiseks juurde võiks Luik hoopis realiseerida oma EPL osaluse, nad niikunii ei saaks ilma tugifunktsioonideta hakkama (trükikoda, veebiintegratsioon) ja hääbuks vaikselt ära, pärast saab veel vajadusel soodsama hinnaga tagasi osta EPL on seni olnud rohkem tööhõive-, kui rahateenimisprojekt.

Minule EPL uus online kujundus küll meeldib, on loogiline, arusaadav, kiire jne. Aga kahjuks on sisu täiesti olematu. Ja kommenteerimise (vajaduse) olemusest (ükskõik kui jubeda ja anonüümse) mittearusaamine on juba põlvkondade vaheline kuristik.

Üllatavalt kurjad on mõned kommentaarid. Ma mõtlen, et las inimesed teevad oma tööd ja ajavad oma asja… Kui Sulle ei meeldi – siis täiesti piisav “vastus” on ju see, et ära tarbi nende toodet. Kui tarbijat pole, ju siis peagi see toode/teenus otsa lõppeb; ja kogu moos. Õela kõiketeadva tatipritsimisega saad aga karmavõla ja teed haiget teistele inimestele.

Igor Rõtovile – ma pisut korrigeeriksin oma viidet. Ma pidasin silmas seda, mida Sa 29. juunil Kuku Pressiklubi saates ütlesid: “Täisväärtuslikuks elamiseks on praegu vaja tarbida mõlemat – paberlehte ja onlaini. Onlainist saadakse kätte väga värsked uudised. Aga kui on vaja seda interpreteerida, teada, et miks juhtus – siis praeguses inforuumis on paberleht vältimatu”

Mina väidan, et see ei ole niimoodi. Kõik vähegi olulisemad paberlehes avaldatud matejalid jõuavad koheselt niikuinii onlaini ja seda protsessi pole mõtet pidurdada ja seeläbi digitaalset põlvkonda diskrimineerida.

Minu arvates on paberlehe ja onlaini sisuline eristamine mittevajalik. Normaalne oleks panna kogu sisu – olgu siis lühiuudised või arvamusliidrite artiklid – kõik onlaini ja selle eest lugejatelt pisut raha küsida.

Ja siis nende jaoks, kes armastavad paberil lehte lugeda võib jätkuvalt teha paberlehte ja selle eest samuti raha küsida nagu ajalooliselt kombeks on saanud.

Ehk et primaarseks peab saama onlain ja paberleht on “parimad palad” eelmise päeva onlainist. Hetkel jääb küll mulje, et kirjastajad peavad jätkuvalt paberlehte primaarseks.

Reklaamist ka paar sõna. Sellessamas Pressiklubi saates oli juttu, et onlaini ja paberlehe lugejate arv on peaaegu võrdne (tänaseks on ehk onlain juba suuremaks saanud). Samas on onlaini reklaamikäive tunduvalt väiksem kui paberlehe oma. Ka see on omamoodi anomaalia, mis ei saa kaua kesta. Reklaamija ostab kontakte ja vaatab kontakti hinda. Ja onlaini areng on toonud kaasa ka meeletu hüppe analüütika arengus. Need kliendid, kes on juba harjunud Google või Facebooki reklaami eest reaalsete kontaktide põhjal maksta hakkavad järjest rohkem esitama raskeid küsimusi paberajalehe reklaami efektiivsuse kohta.

Väga õige, Hando! Edaspidi makstaksegi vajaliku kontakti eest. Paberleht ei võimalda sihtimist ning maksad ka mittevajaliku kontakti eest. Sageli on mittevajalikku kontakti isegi rohkem. Kui reklaam kolib internetti, siis langeb ära see rahahulk, mida ajalehed saavad nn alusetult. St loetavus parameetrina taandub klikkide arvu, bounce rate jmt ees.

See on naturaalne optimeerimine, mida veebimõõdikud võimaldavad. Võtab natuke aega aru saada, et 4000 klikki on parem, kui 40 000 hüpoteetilist kontakti paberlehes.

Kui ma nüüd ei eksi, siis EE Areeni loeb vist ainult kolmandik lehe ostjatest. Ülejäänud osa tiraazhist on keskkonnavaenulik ning lisaks läheb otse prügikasti.

Ka läheb suur osa rahast liikuvasse pilti, kus pole TV ja arvutil Youtubel, listidel mingit vahet. Ka outdoor jääb.

See, et keegi ostab hulgifirmalt uudiseid ning kaubastab neid oma nime all lisades sinna reklaamipildi on suht igand igal juhul.

Handole, ma läheme siin ehk liiga detailidesse, vabandust. Üldiselt sinuga nõus, kuid ei tihka vaadata kõiki nii must-valgelt. Eriti tulevikku silmas pidades, veeb muutub üha tähtsamaks. Kuid tänasel päeval jääb ta oma mõjukuselt veel paberlehele kõvasti alla. Paberleht on täna nagu hyperkvaliteetne foto, internet aga pikk ja veniv dokumentaalfilm. Ehk ka nagu Meelis üleval ütleb, ajaleht loob agenda, tekitab teemad, mis loob inimeste vahel ühise kommunikatsiooniruumi.
Ajalehte reklaamikanalina prügikasti visata on samuti varavõitu. Euroopa ja USA kirjastajate 2009. aasta üldlevinud valearvestus oli panustamine netireklaami võidukäiku, mis pidi kompenseerima paberilt tuleva käibe vähenemist. Sügiseks sai selgeks, et netireklaam vähenes samades proportsioonides kogu turuga. Sama sauna saime ka Eestis.
Mis puutub kontakti hinda, siis ka see ei saa olla omaette eesmärk. Autumüüja saab ühest kanalist 1000 kontakti ja teisest miljoni, kuid ikka ühtegi autot müüa ei suuda. Ma ennustaksin, et tulevased reklaamikliendid ei mõõda enam kampaania mõju kontaktinumbritega vaid neile muutub oluliseks palju üks või teine kampaania otseselt käivet tekitab? Kuidas seda aga saavutada, on võtmeküsimus nii turundajatele kui kirjastajatele.
Ja veel Handole täienduseks. Minu arusaamist mööda ei saa üks üheselt võrrelda unikaalsete userite ja tellijate hulka.
Näiteks Äripäeva puhul on makstud tiraazh ca 15 000 ja unikaalseid kasutajaid ca 30 000 tööpäevas. Ometigi on otsustajate hulgas (nemad ka keskmiselt aktiivsemad internetikasutajad)paberlehe pidevaid lugejaid 2 korda rohkem kui veebis.

Siin on korduvalt püstitatud teema, et ÄP-d ei saa netbookidest ja mobiilist lugeda. Äkki hr. Rõtov selgitab, et miks see asi unarusse jäänud on?

Ise olen ka hädas sellega, et Äripäeva veebid mobiiliekraanil kohmakad. Mobiillahendus on meil paberil olemas ja ootab investeeringu õiget ajastust. Lennujaamas oodates, aga julgeksin soovitada meie lihtversiooni wap.aripaev.ee. Muide esimesed wap uudised Eestis ja tehnoloogia tänini muutumatu. Samas lihtne ja kiire.

Kirjastajad maailmas on matnud paaril viimastel aastatel miljardeid mobiilmeediasse, aga neid äriplaane on tabanud üks ebaõnnestumine teise järel. Kuid küllap näeme lähiajal ka mõnda edulugu.

Väga põnev arutelu tõepoolest! Ilmselt tabab ajakirjanduspõldu järgmise kümnendi jooksul ka üks tormilisemaid arenguid ajaloos. Võlusõnaks saab siin tablet – kiire netiühendusega õhuke ja kerge ekraanike või vakstusarnane tahvel, mille saad õhtul voodisse sirvimiseks mugavalt kaasa võtta. Hetkel on see paljudel firmadel (sh. apple) alles arendusjärgus ja paljudel juba tootmises, aga sellest kujuneb tõenäoliselt kümnendi üks hitte. Sisulistest muudatustest toob see kindlasti kaasa video võidukäigu – klassikalise ajalehe ja televisiooni segunemise, millist suunda hetkel esindavad ehk enim cnn ja bbc. Time Inc. jagab oma visiooni lähituleviku osas siin: http://www.youtube.com/watch?v=ntyXvLnxyXk

Ja kindlasti on see kõik lugejale tasuta. Ellu jääb ikka see kes oskab oma lehte reklaami müüa, mitte lugemistasu koorija. Tundub kummaline, aga eestisse ei ole online-reklaam veel jõudnudki (kui mitte arvestada trükimeedia ideest kopeeritud “bännereid” ja “erilahendusi”). Millegipärast ei näe ma spordipoodide suusahindu, kui ma loen artiklit Otepää MK etapist. Ilmaennustuse juures ei näe ma lumelabidate reklaami ega kinnisvaraartikli juures kodusisustaja reklaami. Aga “content related” reklaam ongi ju ainukene online-reklaami võlu tavapärase printmeedia ees! Lisaks puuduvad elementaarsed 5sek klipid online-videote alguses, mis on mujal juba samuti content-related.

Online-ajakirjanduse tehniliselt poolelt võtab eelmainitud mobiilmeedia juba praegu pigem vastavaid tehnilisi tingimusi nõudva kanali, kui eraldi nähtuse kuju. cnn-time-bbc on hetkel enamvähem mõnusalt mobiiliga loetavad (ja kohati juba ka reklaamiga varustatud). Kui ei soovi siseneda just eelarvemahukale aplikatsioonide-turule, siis kohanda lihtsalt olemasolev sisu mobiiliga lugemiseks ja miljardeid pole esimese sammu astumiseks tarviski:) Mõnusalt tähendab muidugi siinkohal seda, et nende kasutajakeskkondade disain on puuteekraani sõbralik ja arvestab erinevaid ekraanisuurusi. Tekstid on varustatud piltidega ning töötavad kõik tavapärased share-funktsioonid, millele on lisandunud SMS-võimalused.

Kokkuvõttes on väga palju eesootavate uuenduste edukast ärilisest ärakasutamisest lihtsalt visiooni ja lähenemise küsimus: kas nähakse online-kanalites lihtsalt paberversiooni peegeldust, kus printreklaamide asemel on bännerid, või osatakse ara kasutada selle eripärasid – kasutaja võimalust koheselt reageerida ja võimalust teada, millisest infost kasutaja huvitub ja kes ta on.

Lugesin kõiki Teie kirjutatud lugusi, lahedus on juba olemas ning pidevas arengus. Käsile on võetud ka telefonidele mõeldud mugav lugemissüsteem.

Eeldused ja eeltöö on selleks tehtud, kohtumistel käidud ning hea muljegi jäetud.

Netiajakiri on keskkond mis areneb küll tasapisi aga siiski kindlalt ning ootab kõiki toredaid väljaandjaid meiega tasuta liituma ja koos arenema.

Eks me kõik püüame ajaga sammu pidada ja elus püsida.

Siinkohal võiks aga Eestlastele vastupidiselt “hoian kõik endale” mentaliteedi ära jätta ja hoopis kõik ühiselt edasi minna.

Oleme rääkinud kõikide suuremate ja ka enamus väiksemate väljaandjatega ning teinud kõik, et tulevikus oleks lihtsam edasi liikuda.

Kahjuks on enmus väljaannetel üks ja sama küsimus, kes Teiega juba liitunud on?
See viitaks nagu sellele, et ega tegelikult meie ei soovigi nii väga raha teenida aga huvi on olemas. Kui konkurent või vastavad konkurendid on liitunud, siis liituks ka ise hea meelega. Selle aja peale, kui konkurent lõpuks liitub, võiksite Teie juba ammu nii öelda eetris olla ja raha teenida.

Veel üks tüüplause liitumise kohta on aga veelgi segasem. Me liitume meeleldi, kui Teil hakkab hästi minema. Kuidas saab soovida, et külamehel kaupluse avamine ja müük hästi läheks, kui ümberkaudsed permehed talle oma tooteid müügiks ei too? Rahvas juba ootab uksetaga ja nõab aga saal on pooltühi

Ma tõesti loodan, et 2010 aasta toob väljaanndjatele vähegi julgust ja soovi koos edasi areneda, et ühiselt edukat koostööd nautida.

Meie toredale portaalile saate pilgu peale visata aadressil http://www.netiajakiri.ee

Oleme koostööle ja läbirääkimistele rohkem kui avatud ning nõus igati oma tuge pakkuma, et see teenus ühiselt käima panna.

Parimate soovidega
Kristjan Kiis
kristjan@netiajakiri.ee
53 99 88 33

[...] on Postimehe tasulise sisu levitamise strateegia? January 6, 2010 – 12:41 pm | by kristjan Best marketingi blogis on huvitavat lugemist teemal kuidas arenevad suuremate ajalehtede veebid 2010. aastal. Kui EPL ja [...]

[...] on Postimehe tasulise sisu levitamise strateegia? January 6, 2010 – 12:41 pm | by kristjan Best marketingi blogis on huvitavat lugemist teemal kuidas arenevad suuremate ajalehtede veebid 2010. aastal. Kui EPL ja [...]