Alustan väikest postituste sarja teemal Trendid 2010, milles tuleb juttu turunduse-reklaami-meedia trendidest (erinevatele allikatele tuginedes).

Äsja ilmus The Economisti iga-aastane väljaanne “The World in 2010″.  Mõned nopped sellest väljaandest allpool.

(1) Majanduse areng ehk GDP kasv 2010

Eestile prognoositakse -3%, Lätile -4% ja Leedule -4,5% GDP langust. Kolm Balti riiki eristuvad sellega selgelt muust Euroopast. Kogu EUs prognoositakse negatiivset kasvu ainult veel Iirimaale (-2,5%) ja Ungarile (-1%) ja Hispaaniale (-0,8%).

Kõik teised riigid on plussis. Maailma mastaabis oodatakse jätkuvalt kasvu Aasiast – Hiina +8,6%, India +6,3%, Türgi +3%

Kui rusikareegel ütleb,  et reklaamiturg kasvab GDP x 2, siis võib Baltikumis oodata ka järgmisel aastal ca 7-8% langust võrreldes käesoleva aastaga.

(2) Meedia kui tööstusharu areng

Globaalne reklaamiturg pöördub kasvule. pärast 2009.a. -8,5% langust. 2010 oodatakse kasvu +1,6% ja 2011 +4,3% (Zenith Optimedia prognoos). Online reklaam jätkab tempokat kasvu kogu maailmas.  Sotsiaalne meedia muutub veelgi tähtsamaks, sest otsingupõhine reklaam ei anna alati piisavalt häid tulemusi.

TV, raadio ja print kaotavad jätkuvalt turuosa. Uus ja tõusev trend on reklaam mängudes (in- game advertising), millele ennustatakse ligi 30%-list kasvu.

Ajalehtede tulevikust rääkidest ennustab The Economist, et 2010 jätkub ajalehtede allakäik ja eriti USAs läheb veel mitu ajalehefirmat pankrotti. Aga e-readerid (nagu Kindle) võivad paari aasta perspektiivis siiski ajalehetööstuse päästa.

: Jaga teistega

5 krooni pisipoju esimese soengu, 10 krooni pikkade juuste piiramise ning 25 krooni korraliku meeste juustelõikuse eest oli jahmatav hind ühes Kesk-Eesti väikealevi koduses juuksuritöökojas. See pani mind mõtisklema südametunnistuse järgi hinnakujunduse ja selle võimaluste üle.

Üks ekstreemsemaid viise, mida sellises olukorras, kus kliendil on piinlik maksta teenuse või toote eest liiga vähe või teisalt kardame, et küsime liiga palju ja ta jätab ostmast, on kasutada hinna määramist südametunnistuse järgi. Nõnda võiks iga klient maksta täpselt nii palju, kui ta oma lõikust väärtustab. Ja hind, mida ühe ja sama teenuse eest maksta võib, ei sõltu mitte tootest või teenusest ja selle omahinnast või osutamisele kulunud ajast, vaid hoopiski väärtusest, mida kliendile loome.

Kui tegemist on lõikusega enne vastustusrikast esinemist, siis hindame seda tõenäoliselt tunduvalt kõrgemalt kui rutiinset värskenduslõikust. Nii võib juuksur maksimeerida oma tasu tundmata selle pärast piinlikkust. Kogudes raha suurde klaaskasti ei saa ta tõenäoliselt teada, kes kui väärtuslikult tema teenust hindas, kuid päevakassale peaks selline lähenemine positiivselt mõjuma.

Allikas www.turundusproff.ee/blog

: Jaga teistega

Pärnu Konverentside juht Toomas Tamsar kirjutab Eesti firmajuhtide sotsiaalmeediakasutusest: “51% Juhtimiskonverentsi klientidest on tänaseks loonud Linkedin konto ja 49% on olemas Facebooki konto. Suures jaos kontoomanikud kattuvad, 32% on olemas mõlemad kontod.” Loe täpsemalt Toomase blogist. Kas tulemused üllatavad?

: Jaga teistega

“Kas teil klaasipesuvedelikku on vaja?” küsis nii minult kui ka järgmiselt kliendilt meeldiv neiu Statoili tanklas. Seekord küll mitte, kuid olles päev varem end südamepõhjast kirunud, et pidin pool teed Tallinnast Mäoni sõitma poriste klaasidega, kuna olin unustanud klaasipesuvedeliku lisamata, oli mul hea meel tema küsimuse üle.

Nii rõõmustas mind ka paar nädalat varem R-Kioski müüja uue Orbiti pakkumisega. Tol korral küll keeldusin nätsust, kuid küsimuse ajendil valisin magusahimu rahuldamiseks šokolaadibatooni.

Miks ma nendest nii tavalisena tunduvatest näidetest kirjutan? Pole vist turundusjuhti, kes vähenenud müükide tingimuses ei rõhutaks oma müügitiimile pidevalt lisamüügi olulisust. Samas on vaid üksikud näited, kus see selgelt ka tegevusena (ja müügitulemusena) realiseerub.

Turunduses on lihtne süüdistada müügiinimesi väheses aktiivsuses, nagu tihti tehakse. Samas jääb minu arvates tihti puudu turunduse toest müügiinimestele.

Reeglina, mida konkreetsem ja detailideni läbimõeldum on kampaania, seda parem:

1. Vali välja konkreetne toode, mida pakkuda. Ära eelda, et lisamüügipakkumise tegemisel kõik müügiinimesed väga loomingulised on. Kindlasti on mõned tähed, kuid enamust aitab see, kui nad teavad täpselt mida ja kellele pakkuda.

2. Too selgelt välja argument: uus, külmumiskindel, soodus või muu oluline.

3. Tööta müügiinimeste hoiakutega. Siiamaani on paljud müügiinimesed veendunud, et lisamüük on kellelegi millegi pähe määrimine ning seda tuleb iga hinna eest vältida. Julgusta neid nägema oma rolli klientide aitajana ning veena, et kliendid on tänulikud, kui nad saavad sõita porise ilmaga kartmata, et klaasipesuvedelik otsa lõppeb, kui uudsuse otsijad saavad katsetada Orbiti uut maitset või kui ärimehed kiirel hommikul ilma pead murdmata saavad panna koos uue ülikonnaga selga ka sobiva särgi.

4. Katseta lisamotivaatoritega, milleks võivad näiteks olla nii edu nautimine müügivõistluse edetabeli tipus olles kui ka “valu vähendamine” kampaanias “kui müüja sulle seda toodet ei paku, saad selle tasuta”.

5. Harjutamine teeb meistriks. Kui esimene kord ei õnnestu, õpi vigadest ja proovi uuesti! Parimat alternatiivi lisamüügi tegemises täismarginaliga toodetele kui seda on lisapakkumise kampaaniad, on raske leida.

Allikas www.turundusproff.ee/blog

: Jaga teistega

“Ökoloogiline ja äriline mõtlemine sobivad omavahel väga hästi kokku,” kinnitas 6. novembril 2009 Tallinnas Baltika Kvartalis Tallinn Fashion Week‘i raames toimunud rahvusvahelise moedisainerite seminari esineja, omanimelise öko-rõivabrändi omanik Magdalena Schaffrin. “Majanduskriis on suurepärane aeg ökoloogilise rõhuasetusega tootmiseks ja turunduseks, sest rasketel aegadel on inimesed uutele ideedele vastuvõtlikumad - mõistetakse, et vanaviisi enam jätkata ei saa ja ollakse altimad muutusteks,” lisas Schaffrin.

Roheline kontseptsioon töötab majanduskriisi ajal hästi ja Magdalena ökobrändi *magdalena schaffrin kollektsiooni kuuluvad rõivad müüvad vaatamata kallile hinnale (pluus 170.- EUR, kleidid 300-400 EUR, püksid 250.- EUR) hästi. Kõige tähtsam on selgitada tarbijatele, kuidas need riided toodetud on, millisest materjalist jne. Brändil peab olema oma lugu. Kui see lugu on veenev, tulevad ka inimesed kaasa. Oluline osa on brändi kommunikatsioonil.

Tänapäeval ei tähenda öko-mood enam vanamoelisi või igavaid riideid. Vastupidi: öko = kvaliteet = luksuskaup. See vastandub odavale ja hooajalisele masstoodangule. Öko-mood on klassikaline, ajatu ja vastupidav, mõeldud kandmiseks aastaid. Disainer teeb aastas 1-2 kollektsiooni, mitte rohkem. Rõhk on kvaliteedil, mitte kvantiteedil.

Küsimusele “Mis on ökobrändi pidamise juures kõige raskem?” vastab Magdalena: “Tarbijatele on võimalik kõrget hinda selgitada ja nende ostma veenmine pole probleem. Hoopis keerulisem on mahe-toormaterjali hankimine kanga tootmiseks.” Roheline tootja olla ei ole kerge, selleks peab vastama teatud kriteeriumidele. Ei piisa sellest, kui su rõivakollektsioonis on paar taaskasutatud materjalist valmistatud eset. Kuigi taaskasutus on rohelise mõtte- ja tegutsemisviisi juures läbivaks märksõnaks, tähendab hard-core green midagi palju enamat, alates päiksepaneelidest vabriku katusel ja toormaterjali kasvatamisest vabriku vahetus läheduses kuni toodete taaskasutatud paberisse pakendamiseni ja zero-size modellide mitte kasutamiseni moedemmidel.

Lisaks omanimelisele brändile on Magdalena Schaffrin ka maailma esimese GREENshowroomi asutaja, mille katuse alla kuuluvad disainerid maailma eri paigust, keda ühendavad arusaamad säästlikust lähenemisest naturaalsete materjalide ja maavarade kasutamisele. 2009. aastal rajatud GREENshowroom tutvustab igal aastal öko-disainereid ja nende tooteid Berliinis, Pariisis ja Londonis. GREENshowroom erineb tavalistest moerõivaste showroomidest märksõnade slow wear ja slow fair poolest: vastandutakse tänapäeva kiirustavale moetööstusele, kus iga hooajaga kõik riietuses muutub ja vana kõrvale heidetakse. Klientidele luuakse rahulik ja hubane keskkond, kus toodetega tutvuda. Ei mingid tümpsuvat muusikat, sähvivat valgust  ega kiirustamist.

Berliinis toimus GREENshowroom ühes luksuslikus hotellis, kus erinevad toad olid öko-rõivaste, aksessuaaride ja kosmeetika esitlemiseks vastavalt kujundatud. Modemonstratsioonil ei kõndinud mitte modellid edasi-tagasi, vaid tantsisid rõivaid seljas kandvad professionaalsed tantsijad.

Berliinis toimunud GREENshowroomis olid esitletud järgnevad brändid: blushless, Dr. Hauschka, Collection of Hope, Goldhelm Schoklade, Miguel Adrover with Hess Natur, Julia Starp, Les Ettes, *magdalena schaffrin, Queen & Princess, Reet Aus, Roshanak Salim, RoyalBLUSH, Sea Bags, So Pure by Sense Organics, Snowberry ja Van Markoviec.

Brändi osalustasu Berliini GREENshowroomis oli 1600.- EUR, Pariisi omas 2200.- EUR.

Kuigi materjali tootmist ja rõivaste õmblemist korraldab Magdalena Schaffrin rohelisuse nimel ühes ja samas Saksamaa piirkonnas, siis eksport on ka ikkagi OK. Kui tellimus tuleb, siis saadetakse riideid lennukiga Jaapanisse, vaatamata sellele, et transpordiga kaasneb looduse reostamine. Äri tahab ajamist. Paratamatus või silmakirjalikkus? Kui roheliseks saab või peab üks tootja tänapäeval üldse minema?

: Jaga teistega

Hetkel käib Best Marketing Club #4 hommikuseminar, esineb Rocki ja Carlsbergi brändijuht Karin Golubev. Siinkohal väike kokkuvõte Karini ettekandest:

Õllejomisest Baltikumis: Eesti on Euroopas õllejoomises 5. kohal. Siin juuakse 83 l õlut aastas inimese kohta. Lätlased armastavad pigem viina, leedukad longero tüüpi jooke.

Saku turundustiim: tiimi juhib turundusdirektor, kellele allub 3 brand manageri ja 3 tootearendajat ja 1 junior brand manager. Karin on olnud 4 aastat Carlsbergi brändijuht, tegutsenud pan-balti.  Baltikumi projekte teevad projektitiimid. Otsuseid võtavad vastu konkreetsed tootejuhid. Agentuure valib Saku nüüd nii, et agentuur suudaks katta terve Baltikumi.

Pan-balti turunduse valud ja võlud – valud ületavad võlud. Peaaegu et võimatu on näiteks leida ühte auhinda, mis kõigile rahvustele meeldiks. Näide tarbijamängu auhindade erinevustest Balti riikides: Eestis oli auhinnaks grill, Lätis täispuhutav tool, Leedus nokamüts ja jahutuskott (cooler bag) ning clip-on (see, kuhu raha vahele panna).

Saku Originaali relansseerimine 2009:
- uus pudel – pikema kaelaga, parem käes hoida (paksust pudelist sai sihvakas pikk poiss)
- uus väljanägemine –etiketil uus kuju, heledam sinine
- uus funktsionaalne eelis -  kristallfiltreerimine
- uus kommunikatsioon – Eesti mees (keda varasemalt kehastas varasemalt Jan Uuspõld) sai omale sõbrad („Sõprade värk!“), kellega kohtutakse pubis . Nüüd saad pudelist sama head õlut, nagu tuleb vaadist.

Väljakutsed:
Tarbimine on langenud 10% võrreldes  eelmise aastaga.
Kaubanduskettide private labelid trügivad (Säästuõlu, Selveri õlu). Jaemüüjad võtavad turul võimu.
Alkoholiaktsiis tõusis 2008 + 30% ja 2010 jaanuaris veel +10%
Piirangud turunduskampaaniatele, alkoholi jaekampaaniad keelatud! Kadunud on ostukohustus, et kampaanias osaleda. Seega on kadunud mõte tarbijamänge teha. Meid süüdistatakse sotsiaalses vastutustundetuses (teemal lapsed + alkohol).

Kuidas edasi?
brändi aktiveerimine = tarbija kaasamine
Näiteks Rock õlle brändil on palju lojaalseid tarbijaid ja kõrge tuntus. Elustiili bränd. Pakub inimesele põgenemist igapäevaelust, annab staatuse. Tartu inimeste jaoks on Rock korvpall, Tallinna omade jaoks on see eelkõige õlu, lisaks muidugi ka korvpall ja motikamehed.

Kas siis, kui Rocki korvpallimeeskond saab Eesti meistriks, suureneb silmnähtavalt ka Rocki läbimüük?
Tartus müüakse korvpalli mängu ajal, eriti kui on pingeline mäng, väga palju õlut. Ega me seal midagi muud peale Rocki ei müü ka.

Limits, like fears, are just an illusion! (M. Jordan)

Kuhu edasi:
- Selge visioon ja selektiivsus
- Julged otsused, julgus erineda
- Loovus ja sihtrühma kaasamine
- Less ATL, more BTL.
- Liikumine digimaastiku poole.

Karini antud turundusülesanne: kuidas tõsta Rocki tuntust vene tarbijate hulgas 77-lt % 90%-ni? Kuidas panna nad tundma, et Rock on nende bränd? Sihtrühm: vene mees (18-39), vaatab vene TV-kanaleid, veedab palju aega perega, eriti palju lõbustustele ei kuluta.

Võimalik lahendus: muusika! Toetada vene bändide konkursse.

: Jaga teistega

Mõnus nädalavahetus Otepääl ning ring ümber Pühajärve tõid mulle meelde uudise Pärnumaalt, kus kaheksa valda tutvustasid eelmisel nädalal 250 km pikkuse romantilise rannatee ideed. Idee, mis on kantud koostegemise vaimust, tundus esmapilgul väga põnev ja ajakohane: algse mõtte järgi ühendab romantiline rannatee endas teid ja radu, teenindusasutusi, kultuuri-, ajaloo- ning loodusväärtusi ja -sündmusi, mis jäävad Pärnumaa kaheksa valla piiresse.

Edasine hakkas mind aga kahtlema panema: „Kõigil majutusettevõtetel on võimalik oma senisele kujundusele või tootearendusele lisada midagi romantikaga seonduvat, olgu siis menüüsse, tubade kujundusse või pakutavatesse valmispuhkustesse. Ettevõtjad saavad toota ja arendada oma tooteid-tegevusi ning külad, seltsid, organisatsioonid, muuseumid, vallad, ettevõtted ja üksikisikud siduda oma ettevõtmisi kõnealuse temaatikaga,“ kirjutab Pärnu Postimees.
Ja kui sellele lisati, et romantilise rannatee aasta suursündmuseks peaks saama hapukurgifestival, oli mu jahmatus täielik.

Kõigepealt pani mind mõtlema romantilise rannatee sihtgrupp. Kas tõesti on Eestis ja meie lähinaabrite hulgas piisavalt palju romantikuid, kes sooviksid võimalust külastada 250 kilomeetri pikkust rannateed? Või tekitatakse midagi eriliselt romantilist, mis võiks paljude Euroopa romantikute külgetõmbenumbriks saada ja seeläbi nad Eestisse tuua? Igatahes on tegemist üsna kitsa niššiga ning ainult Eesti ja Läti turistidega on raske hakkama saada.

Saan aru projektis osalejate põhjendusest, et seda piirkonda iseloomustav rannakalurikultuur on hääbumas ja otsiti midagi muud, mis võiks rannateed iseloomustada. Kindlasti on romantika üks võtmesõnadest, kuid tõenäoliselt on ka palju teisi, millele oleks võinud panuse panna. Lugedes aga teenustest ja sündmustest, mis romantilise rannateega peaksid seostuma (lisaks eelpool nimetatutele veel rannarahva käsitööpäev, ratsavõistlus, ilusa muusika festival, taaskasutusturg, Mihkli laat, Põhja-Liivimaa festival, kohaliku toidu koolituste sari), siis tundub küll, et juba olemasolevatele teenustele on üritatud leida ühte katust. Või siis hoopis olenemata nendest?

Minu meelest on see turunduses üks üsna levinud viga: sõnumis pakutakse välja midagi erilist, kuid tegelikult toode või teenus on ikka seesama, mis varem või kõikidel teistel. Ja klient näeb sellise trikitamise üsna kiiresti läbi.

Peaks ju nii konkreetse positsioneeringu korral olema toodete ja teenustepakett sellest ja ainult sellest lähtuv, mitte nagu artiklis väidetakse „kõigil majutusettevõtetel on võimalik oma senisele kujundusele või tootearendusele lisada midagi romantikaga seonduvat, olgu siis menüüsse, tubade kujundusse või pakutavatesse valmispuhkustesse“. Kardan, et mõne muudatuse tegemine menüüs või tubade kujunduses on küll ettevõtjale lisakulu, kuid oluliselt romantilisemaks tema muidu tavalist majutusasutust ei tee.

Allikas: www.turundusproff.ee/blog

: Jaga teistega